The one with nothing at all

Ma ei tea…ma ei tea…ma ei tea… See lause on meie vestluste üks kõige sagedamaid. Lihtsalt selle pärast, et me tegelt ka ei tea mitte midagi. Ma ei oska isegi kommenteerida, mis tunne see on. Päev algab, joome kohvi, mis edasi…emmm… ma ei tea. Ja nii IGA päev. Lihtsalt imeme lambist tegevusi välja. Väga palju aitab, kui kaua magada… nii on päev lühem ja peab vähem asju tegema.

Ilm on erakordselt sitt. Pidevalt sajab ja/või on suur tuul. Hakkasime hommikuti rannas jooksmas käima, aga viimastel päevadel on see liiga hull ettevõtmine. Lained peksavad nii kaugele ja ei jäta väga palju jooksuruumi.

Nii me siis istumegi ja ootame märtsi algust kui saame siit hullust korterist ära kolida ja oma uuel töökohal alustada. Käisime eile Ristiisaga kohvikus. Ta on kas meie kogu elu kõige suurem vedamine või… või… ma pigem ei sõnastaks selle skaala teist otsa. Kogu nende seltskond on lihtsalt nii meeldiv ja me ei jõua ära oodata, millal saame koos töötama hakata.

Eile öösel hakkas torm. Hommikul puhus tuul ikka veel nii tugevasti, et aafrika puud olid lehti pidi vastu maad. Ženja lubas, et kui lund peaks sadama hakkama, siis ta lihtsalt sõidab Tallinnasse tagasi. Ausalt öeldes ma ei imesta kui hakkaks. Dublinis ka ei olnud 6 aastat lund sadanud enne kui meie sinna elama läksime.

Tormine vahemeri on aga sõnul kirjeldamatu. Senini taevasinine vesi oli muutunud savikarva ja peksis vastu randa nagu oleks iga hinna eest tahtnud oma piiridest lahti rebida. Iga uus laine üritas küündida kaugemale kui eelmine oli jõudnud. Tuul kiskus vett endaga kaasa, ma olin hetkega läbimärg, aga vaatepilt ei lasknud mul minna. Tundus, et kui selja keeran, viskub järgmine laine üle mu pea ja kisub möllavasse merre.

The one with the day we have been waiting for

Selliseid asju nagu täna, tavaliselt ei juhtu. Ja kui juhtub, siis ainult filmis või siis inimestega, kes on selle tõepoolest täiega ära teeninud.

Juba esimestel päevadel Iraklios ringi trippides soovitas keegi meil sõita 30 km ida poole Hersonissose linna tööd otsima. See on umbes nagu Pärnu. Põhiline turistide meka. Seal hakkab hooaeg varem ja inimesi ning kohti on seal rohkem.

Igatahes, kuna meil päevast päeva niikuinii sittagi teha ei ole, otsustasime Hersonissoses kaemas käia. Tee sinna kulgeb mõõda mereäärt. Kreeta on tõepoolest üsna paradiisi moodi… või noh, ma kujutan ette, et paradiis võiks just selline olla. Ühel pool vahemeri ja taevasse sulav silmapiir, teisel pool mäed, kõrged kaljurahnud ja liigirohke lopsakas loodus. Mu emale meeldiks siin… ehh, tegelikult ma ei kujuta ette, kellele siin EI meeldiks.

Kahjuks on sellegi linna pilt samast ulmefilmist. No MITTE kedagi ei ole mitte kuskil. Aga rannapromenaad on uhkete ja lõbusate suve ööde jälgi täis. Siin on päris kindlasti ELU olnud ja suure tõenäosusega puhkeb see kohe, kohe jälle uuesti õide.

Jalutasime, aga tühi kõht pärssis mõtte tegevust ja mitte kuskil ei paistnud süüa saavat. Viimases hädas astusime sisse mingisse kahtlasesse kohvikusse ja küsisime, kust süüa saab. Dressis noormees alustas vestlust nii tüüpilise- where are you from?- lausega. Kui vastasime, et Eestis jätkus vestlus vene keeles. Enne veel kui aru sain, istusime Ženkaga tema bemmi tagaistmel ja sõitsime söögikohta. Ma ei tea, millest meie julgus selliseid asju teha tuleb, aga siin on see juba suht tavaline. Rääkisime noormehele, et otsime tööd ja usume, et Hersonissosuses on rohkem lootust seda saada. Ta pani meid mingi bubi ette maha ja ütles, et ootab meid poole tunni pärast Matrixi kohvikus, siis räägime tööst. Tellisime Ženkaga pastat ja arutasime, mis kurat just juhtus.

Valgeinimesena ei tundunud paslik hiljaks jääda ja nii olimegi täpselt poole tunni pärast kokkulepitud kohas, kus noormees meid juba ees ootas. „Mu väga heal sõbral on restoran, ma helistasin talle, rääkisin teist, ta tuleb viie minuti pärast.” Minu roll oli istuda, arusaaja näoga noogutada ja naeratada samal ajal kui Ženka vene keeles vestlust vedas. Pärast paari telefoni kõnet selgus, et sõber ootab meid oma restoranis, kuhu me juba tuttava bemmiga kohale sõitsime. Ma vist olen liiga palju filme vaadanud. Seal leidis aset järjekordne filmistseen. Sedapuhku Ristiisa filmist. Mingid nahktagides, jämedate kuldkettidega tüübid, suitsud ees ja luitunud mööbliga pilla-palla trahter. Kõigi pilgud olid täis skeptilisust ja üleolekut. Nad ilmselt kahtlesid, kas me kandikutki oskame hoida. Rääkisime neile oma töökogemusest ja oskustest. See näis neid huvitavat ja järgmine hetk olime ninameestega tagasi Matrixi kohvikus ja rääkisime ärijuttu : )

Ma ei saanud lahti irvest oma näos. Kõik oli lihtsalt liiga uskumatu, et olla päris. See põhimees, kelle oma kõnealune restoran oli, oli silmnähtavalt ärimees, ristiisa, kui filmiklassikast illustratsiooni tuua. Seal laua taga muutus meie positsioon kuu aega töötuna passinud kahvanäost --> Euroopast pärit, kogemustega NEILE vajalikuks partneriks. Nad lubasid meile kohe korterit otsima hakata, et saaksime Herssonisosse kolida ja iga päev olemas olla, kui ettevalmistustega abi peaks vaja minema. See, et meil raha ei ole uue korteri üüriks, ei olnud probleem- „Nii meile kui teile on kasulikum, et te kohe siin elama hakkate. Maksate, kui tööle hakkate.”

Ja nii oligi, tõttöelda, ei saa me siiani aru, kas me siis saime tööd või mis. Ristiisa sõidutas meid oma X5ga koju Amundarasse ja lubas helistada, kohe kui korter olemas on.

The one with new friends

Me elame Amundara nimelises linnakeses. See jääb pealinnast Irakliost 8 km lääne poole. Praegu on siin täielik vaikus. Linna vahel jalutamine on nagu stseen ulmefilmist, kus kogu inimkond päeva pealt välja on surnud. Suvel saab siin olema aga turistide paradiis. Siia laekuv turist on vanem, rahulikum, rikkam ja eeldab oma puhkusest ennekõike vaikust ning mugavust. Rikas turist on hea turist ja Amundarasse jäämine tundus mõistlik mõte olevat. Tänaseks on meil siin juba sõpru ka- Arkadi, Edgar, Pavel, Vassilis ja Mario. Kolm esimest on hulkuvad koerad, kes end meile päevade jooksul külge on haakinud. Me ei öelnud nende seltskonnast ära…neil on niigi raske.

Vassilis on kohalikus lounge’is baarman. Väga sõbralik noormees, räägib head inglise keelt. Istume pidevalt tema juures ja joome kohvi. Ta on kohalik ja on meile palju jutustanud, kuidas elu siin saarel käib. Tema lounge on üks ainukesi normaalseid kohti, mis praegu „talvel” lahti on. Lisaks heale seltskonnale ja kohvile käime seal ka 5 eurost pizzat nautimas, mida valmistab kõige ilusamate kätega noormees, keda me Ženkaga näinud oleme. Ta naeratab alati kui me sisse astume, aga sellega ilmselt tema inglise keele oskus lõppeb. Tühja kah, teda on niisama hea vaadata. Eriti kui ta oma kaunite käte vahel maitsvaid pizzasid voolib. Seal lounges töötab veel üks noormees, kelle nimi meie mõlema häbiks, kunagi meelde ei jää. Tema on ainuke, kes meisse esiti sügava ükskõiksusega suhtus, aga tänaseks, on temagi sulanud ja eile jõime juba koos.

Mario on itaalia päritolu Inglismaal sündinud kreeklane, kes peab meie kodu lähedal Auto Stop nimelist kohvikut. Ärimees, knows how the world works. Ta on esimene inimene siin, kes kohvi oskab teha (Ženka nii ei arva) ja ta on selle üle kuratlikult uhke (olgu siinkohal mainitud, et kohalike lemmik kohv on Nescafe purust tehtud). Ka tema on meisse palju lootust süstinud, õpetanud kust küsida, mida rääkida jne. Itaallase kohta päris asjalik tüüp.

Need on need õnnelikud kohalikud, kel meid au tunda on. Kõik ülejäänud tahaksid ka valgete tütarlastega tutvust teha, aga meil ei ole veel aega olnud.

The one with Crete

Seljataga magamata öö ja pagasiks endised 50 kilo asju, seisime hommikul kell kuus Kreeta pealinna Iraklio sadamas. Enne päikesetõusu on alati kõige pimedam… ja külmem. Lisaks sadas vihma ja meil ei olnud MITTE kuskile minna. Oma selle reis mõttetuma kulutuse tegime makstes taksojuhile 6 euri selle eest, et ta meid 100m nurga taha bussijaama viis. See oli kõige ehedam halva planeerimise näide. No meil ei olnud aimugi kui kaugel miski asub ja taksojuht muidugi kasutas meid ära. Jätsime oma pagasi bussijaama hoiule ja läksime linna uurima.

Ženja on lihtsalt võrratu. Jalutasime veits teadmata kuhu poole ja mida tegema. Mingi moment ta istus lihtsalt oma orava kasukas kõnniteele maha ja jäi uusi tutvusi ootama. Enne kui ma arugi sain, ulatas ta mingile noormehele demonstratiivselt käe, et too ta püsti aitaks (mida laimikarva roheliste silmadega noormees ka tegi) ja jäi talle sügavalt, sügavalt otsa vaatama. „Kui sina oleksid siin linnas uus ja otsiksid korterit, siis kuhu poole sina läheksid?” Noormees kohmetus silmnähtavalt, aga püüdis siiski midagi asjalikku rääkida. Terve selle aja silmitses Ženja teda nagu maiasmokk šokolaadi kooki. „Please don’t look at me like this.. you are just so pretty and.. and… just… what was I saying…? Terve see aeg seisin mina nende kahe kõrval ja olin Ženja tegevusest vist sama hämmingus sedasi kinni peetud noor mees.

Ega me selle härraga lobisemist väga palju targemaks ei saanud. Jalutasime sihitult, nautisime ilma ja kohalike tähelepanu. Leidsime ranna ääres puhta ja armsa hotelli, vedasime oma räme raske pagasi sinna ja magasime…. Olime kaua teel olnud ja teadsime, et uni on ainuke, mis (peale rikka mehe) aitab.

Ei pidanudki kaua magama kui helistas Olga. Laeval kohtutud härra tuttav daam Ukrainast, kes sarnaselt meiega mõned aastad tagasi Kreetale uut elu otsima oli tulnud. Ta rääkis emakeelena venekeelt ja tundus juba telefonitsi jube tore. Läksime talle õhtul külla. Tema mees tundis meest, kes rendib kortereid ja juba järgmise päeva õhtul kolisime oma uude koju.

Terrassiga korter vahemere ääres … Tunnetan kadedaid mõtteid....:) aga heee- see ei olegi tegelt nii lill kui tundub. Me maksame selle pulli eest rohkem, kui meie töötu olukord lubab, mere õhk ja kestev „talv” muudab toad rõskeks ning põrandail on paratamatult alati rannaliiv. Ma ei tea, kas olen maininud, aga ilm ei ole veel soe. Päike küll paistab, aga ikka veel madalalt ja kaob juba viie ajal mägede taha, jättes õhtud pimedaks, niiskeks ja külmaks.

The one with to be continued

Ehh….loomeinimese elu ei ole ikka kerge. Ženka magab meie numbritoas õndsat und, mina istun lobbybaaris oma arvuti taga ja proovin viimase päeva sündmusi kirja saada.

Tänaseks oleme juba tervelt ühe päeva meie uuel kodusaarel Kreetal viibinud, aga jätkan sealt, kus pooleli jäin…

Kiire ärimehena lasi Mr Nickolaus meil endaga kohtumist 20 minutit oodata. See oli meie önneks piisav aeg, et kaineks saada. Ei ole ilusamat asja kui õige mees õigel ametikohal. Esimesest kokkupuutest alates tundus Mr Nickolaus teadja ja asjalik tüüp. Ta sai kohe aru, et me ei ole tulnud kindla sooviga kruiisilaeval tööle hakata. See ei ole töö, mida LIHTSALT tegema minna, see on töö, mida üks teeb, kui ühel ei ole MITTE MINGIT muud võimalust. „Find something easier, something where you can earn enough money to survive, see Greece and enjoy your summer. Life on a cruise ship is not something I would recommend to you.” Ja tal oli tuline õigus.

Kuna tal jäi meist väga hea mulje ja meie onu oli talle meist vaid ülivõrdes rääkinud, jättis ta meile oma visiitkaardi ja lubas, et aitab igati kui meil omal käel õnneks ei lähe.

Sama päeva õhtul startisime Kreetale. Saare peale minek oli meie eesmärk kohe alguses ja pidasime majanduslikel kaalutlustel õigeks Ateenas enam mitte raha ega aega raisata.

Reis Kreeka suuremale saarele kestab 10 tundi. Rikkamad sepad saavad kallima piletiga kaasa kajuti, kus see aeg rahulikult maha tukkuda. Meie ei ole rikkad sepad ja seadsime end sisse turisti tsoonis... koos ülejäänud muridega. Muridel olid omad toidumoonad kaasas, me ei tahtnud rottima hakata otsustasime õhtusöögi ahtri restoranis ette võtta.

Päevaga Ateenas olime konstantse tähelepanuga harjunud ja ausalt öeldes tundus imelik, kui mõni kreeklane end meid nillima ei unustanud. Juba resto ukse ees tuli mingi härra lobisema, ostis meile kohvi ja enne kui arugi saime, õhtustasime ühe laua taga. Ta oli tore vanem härra…Kreetalt pärit. Rääkis meile saarest ja saarlastest ning loomulikult otsustas temagi meid töö ja korteri otsimisel aidata. Lobisesime kogu õhtu... Mingi hetk ühines meiega ka tema söber, kellel olid omad tutvused ja uuel päeval lubasid nad asju uurima hakata...

The one with the night on the boat to Iraklio

Istun siin „paadis” kell on pool kolm öösel ja sihtpunktist lahutab meid veel 4 tundi. Ženka magab meie koti hunniku otsas. Hea tava kohaselt on suitsetamine igal pool lubatud. Mu kõrval on tuhatoos minu suitseva sigaretiga, Akon laulab „i wanna make love na-na-na” ja mul on tunne, et ma võiksin kirjutada raamatu…

Viimase 24 tunni jooksul on juhtunud eri kuradi palju. Alustan algusest…

Hotell, mida meie värvikas onu (siiani kahtleme tema seksuaalses orientatsioonis – ei oskagi midagi arvata, kui tüüp kannab lillat pealuuga tuulepluusi, demonstreerib meile oma kolme reisilt ostetud käekella, juhib kruiisilaevade ilusalongide ketti, on juuksur, joob AINULT käsitsi pressitud apelsini mahla, aga väidab, et naiste suhtes ei ole väga valiv…) soovitas, osutus bussipeatusest meie kompsudega jalgsi minekuks veidi kaugeks ja me otsustasime sisse astuda esimesest HOTELLi silti kandvast uksest. Seal haises suitsu järele, aga onu vastuvõtulaua taga tundus oma sigaretti nautivat, pakkus meile 35 euro eest kahese toa, andis teleka jaoks puldigi kaasa ja me arvasime pakkumise asjaliku olevat.

No Ženka ilme tuppa astudes oli kulda väärt. Ta nägi sellist „lihtsust” vist esmakordselt ja fakt, et peame seal öö veetma, lisas vaid õli tulle. Meie majanduslik olukord ja füüsilise jõu puudumine sai siiski otsustavaks teguriks ja kui ma olin oma voodist ära korjanud kõik need juuksekarvad, mis ei olnud minu omad ja Ženka veendunud, et prussakaid veel näha ei ole, uinusime üsna pea.

Pärast sellist ööd ja hommikust külma dušši (sooja vett ei olnud) oleme edaspidi KÕIGEKS valmis. Samas olid kõik hotelli töötajad niii toredad ja abivalmid, et praegu ei mõtle ma sellest kohast enam kordagi halvasti.

Kohtusime oma onuga hommikukohvil. Ta leppis meile kohtumise oma sõbraga, kes tegeleb vahemere kruiisilaevade meeskonna värbamisega, tegi meile nimekirja must see kohtadest Ateenas, viis meid oma kabriolett BMWga metroo jaama, luges sõnad peale kuidas oma passe ja raha ALATI päti eest varjus hoida ning kadus omi toimetusi tegema. Miks ta meiega nii hea oli, ma ei tea, aga see andis lootust, et nüüd lõpuks oleme õiges kohas.

Me olime Ateena südalinnas, keset Euroopa kultuuri sängi ja tundsime, et kõige suuremad vaatamisväärsused olime meie ise. Pidime tunnistame, et olime riietusega vist tõesti veidi üle pakkunud… või noh, ALA pakkunud…. Aga hommikul paistis päike, mida me ei olnud sitta kanti kaua näinud ja 15 kraadi tundus juba täitsa soe. Samas on Ženja ALATI pilkupüüdev ja tema sinine kleidike ja tulipunased tikk-kontsad ei olnud tõepoolest just eriline kamoflaaš.

Otsustasime kultuuri otsinguid alustada klaasikese punase veiniga, aga enne veel kui esimene pudel tühjaks sai, hakkas sadama ja aja surnuks löömise mõttes tellisime teisegi. Kui onu kokkulepitud tööintervjuule jõudsime, kulus enamus energiat sirgelt seismisele ja vaatamisväärsustest olime jõudnud külastada… eee…täpselt mitte ühtegi.

Jätkub....

The one with reaching the goal

Seal 11km kõrgusel, kui kuu heidab oma heledat valgust ja tooli käepidemesse torgatud klappidest kostab aafrika pingo-pongo muusikat, tundub, et maailm on meie oma.

Londoni lennujaama liftis sattusime kokku ühe erksais värvis tumedaks päevitutud väikest kasvu härraga. Ma ei mäletagi kuidas, aga mingil moel sattusime lobisema ja enne kui me arugi saime, pakkus onu meile oma abi Ateenas head hotelli leida ja rääkis, et tal on erinevaid sõpru, kellel võib töökohti olla jne… No tundus, selline tavaline loba jutt, mis kunagi tegudeni ei jõua. Pealegi ei sümpatiseerinud see onu Ženjale väga ja me lihtsalt naeratasime ja noogutasime ta jutule kaasa.

Kohale jõudes helistaski onu juba mingeid hotelle läbi ja uuris, kus on vabu tube, andis meile oma telefoni numbri ja ütles, et me helistaksime talle hommikul.

Mingi ime läbi, sujus kogu reis väga hästi. Ilmselt olime seoses juba läbielatud jamadega ikka kõige sitemateks olukordadeks valmis, aga isegi pagas jõudis meiega ühel ajal vajalikku lennujaama.

Kogu ära oldud aja raskem tund oli minu jaoks bussisõit Ateena lennujaamast sinna hotelli, mida onu meile soovitas. Kaks 20 kilost kohvrit, läppar, paar reisikotti, paberkott meie jalanõudega, kuuga jõudsalt kahanenud eelarve, kaks puru väsinud hinge, täiesti vööras linn ja mitte sendi eest kindlust mitte milleski. Esimest korda tundsin, et tahan ärgata oma voodis ja et mingisugune kindlus oleks mu elus tagasi... Täpselt see sama kindlus, mille eest ma Eestist ära olin tulnud…

(Ženja räägib vahele: „mis mõttes sujus reis hästi? Kui me Dublini lennujaamas üritasime Check in teha, siis ei tundunud arvuti meie reserveerigu numbrit ära ja me kartsime, et meil ei olegi pileteid. Ma ei ole kunagi Maryt nii endast väljas näinud… tal käed värisesid täiesti. Lõpuks tundis arvuti Mary passi ära ja ta sai pileti, aga minu nimel ei olnud ikka midagi, no ma pidin püksi sittuma. Olin valmis, et pean veel Dublinisse jääma ja hiljem Ateenasse järele minema…”)

Ja terve see aeg seal bussis, kui mina närvitsesin, oli Ženja rahulik nagu emalõvi, istus kohvri otsas ja mõtles – ma olen lõpuks Kreekas ja ma veel loputan oma imeilusat perset siin merevees…

The one with another go

No nii....viimane päev siin linnas. Ma vähemalt sedasi loodan, sest veel ühte ärajäämist meie niigi palju läbi elanud hinged enam vastu ei peaks.

Jälle on samad jamad- kuidas kotte pakkida, kuhu me üldse lähme ja mis kurat saama hakkab... Ülekilode vähendamiseks oleme KÕIK vähegi ebavajaliku prügikasti lennutanud- talvemantlid, saapad, shampooni pudelid, medikamentide paberpakendid jne, jne...

Vähemalt tunneme nüüd Dublini lennujaama nagu oma tasku põhja ja ma ei imesta kui turvatöötajad meile juba nagu tuttavatele naeratavad.. Nagu koju läheks... 10 tundi paigas olek teeb oma töö.

Ärajäänud lendude eest saime raha, peale paari telefoni kõnet, oma krediitkaardile samas suuruses tagasi ja vaim on ausalt õeldes kõigeks uueks valmis.

Proovime blogi pidamist agaralt jätkata. Seiklustest ei tohiks puudust tulla, aga kui edukalt internetile nendel kaugel saartel ligi pääseb ei oska veel aimata. Igatahes me täname teid huvi eest meie tegemistest lugeda ja ootame alati huviga tagasidemeid :)

The one with the airport

Kui hommikul kell 4.00 ärkama peab, tundub iga otsus vale. Kurat, kelle idee oli vapsee Kreekasse minna??!! Aga peale tassi kohvi sai hommik värvi tagasi ja kui „kodule” Leo rohelise Nissani tagatulesid näitasime, oli kõhus täpselt õige tunne.

Ženka kohvri luku kinni saamine oli täpselt nagu filmis. Rebisime kogu jõu ja massiga… Ma ei tea kumb on keerulisem – seista kapi ees ja otsustada, mis kaasa võtta, mis jätta või seista kapi ees ja teada, et kõik, mis seal on PEAB kaasa mahtuma…

Ma ei muretsenud kordagi, mis Ateenas maandudes edasi saab, ma muretsesin ainult meie pagasi pärast. Kaks korda ei saa nii õnneks minna, et 7 ülekilo eest maksma ei pea. Pluss meil mõlemal oli veel kolm kotti käsipagasis- käe kott, arvuti kott ja väike reisi kott.

No ja kõik läks veel rohkem perse, kui ma karta oskasin. Enne kui arugi saime seisime Rynairi kassa järjekorras, kus pidime pagasi ülekilode eest kahe peale 300 eurot maksma! Meie lennupilet oli 3 pool korda odavam! Ja siit ülekutse- mitte kunagi ärge lennake Rynairiga!15 kg Erinevalt kõikidest teistest lennu firmadest võib nende pardale laetav pagas kaaluda vaid ja käsipagasis tohib olla VAID 1 kott, mitte arvuti kott ja käekott- VAID 1 kott. Tahtsin oma arvuti check in tädile pähe lüüa kui ta selle mul kohvrisse soovitas panna…

Lend pidi startima kell 8:10, seoses libeda rajaga kuulutati välja lennuki hilinemine 9:35ks ja kui me olime Ženkaga 2 suurt kohvi ja šokolaadi ostnud, teatati meie lennu ära jäämisest. Ma oskasin ainult rõõmustada, et õiglus pääses võidule ja me saame oma 300 euri + sõiduraha tagasi.

Edasine oli väga ebaselge. Istusime 10 tundi lennujaamas ja üritasime välja mõelda, mis edasi saab. Imelikul kombel olid kõik ära jäänud lennud Rynairiga seotud. Muud firmad näisid toimivat. Me ei teadnud, kas valida uus sihtmärk ja lennata esimesse kohta kuhu mõni lennuk minemas oli, kas oodata hommikust otselendu Ateenasse, mis oleks räme kallis olnud, aga säästnud meid Ryanairist, või minna koju magama ja oodata, kuni lennujaamad jälle normaalselt funktsioneerima hakkavad.

Üllatuslikult lahendas selle olukorra meie jaoks Leo, kes helistas, et oli kuulnud meie lennu ära jäämisest ja on teel meile järele. Nii me siis tulimegi koju… ostsime netist uued piletid Britsih Airwaysiga 11. veebruariks ja uinusime voodis, mida uskusime enam mitte kunagi nägevat.

The one with all the snow

No ja eile hakkas lund sadama. Esimest korda üle viie- kuue aasta nagu kohalikud rääkida teadsid. Meie mõistes oli tavaline talveilm, aga neil vaesekestel ei ole ei ole ju talverehvegi, oskusest lumise ilmaga ellu jääda, rääkimata.

Aga inimestel on lõbus- igal pool ehitatakse lumememmi, käib konstantne lumesöda ja alati on keegi kuskil autoga lume sees kinni.

Põhimõtteliselt on maad haaranud kaos- lennuliiklus seisab, tehased ei tööta, koolid on kinni ja lumi ei näi ning ei näi lõppevat... Ma vaid loodan, et see mõll reedeks üle läheb ja meie lend Ateenasse ikka korrapäraselt väljub...

The one with night out

Ma ei tea, kas see on olnud võrdlemisi arusaadav, aga meie aeg siin Dublinis ei ole kaugeltki all party, party, party olnud… Elame kesklinnast ikkagi tunnikese kaugusel ja viimane buss tuleb 23:30. Eestis sellel ajal pidu alles algab. /Siinkohal mainin ära, et olime Ženkaga esimesed 2 nädalat siin täiesti kained! Väli, me oleks saanud sinu kainete joodikute klubisse!/

Aga kuna meie ühe otsa pilet Ateenasse on kuuenda veebruari kuupäevaga, otsustasime oma viimase nädalavahetuse ikkagi möllama minna. Jõime pudeli 2005 aasta Bordeaux ’d, tegime näod pähe ja bussile.

Nu Dublin öösel on midagi muud. Igal nurgal on simman, kõik pubid on triiki täis ja inimesed on VEEL röömsamad. Millegi pärast oli too õhtu häirivalt palju itaallasi igal pool. Neil on vist mingisugune invasiooni idee.

Täiesti erakordsel kombel võib Dublini tänavatel alkot juua. Niikaua kui su pudel on paberkotis ja sa selle pärast tarvitamist ikka prügikasti viskad. Nii me siis jalutasimegi mööda rahvast täis tänavaid, jälgisime ööelu ja jõime veini… Ühe pubi ees mängisid ilusad iiri poisid rahvamuusikat. Midagi sellist me olimegi otsima tulnud.

Jõudsime veel restos magustoitu süüa (kritiseerida KOGU teenindusprotsessi ja efektiivsuse puudumatust) ja oligi juba bussi aeg. Kluppi me plaaninudki minna. See jääb teiseks korraks.