The one with looking for a job

Meie kodust, Newcastle’is, sõidab buss, valel pool teed, kesklinna umbes tunnikese. Bussijuhid on alati toredad, viskavad nalja ja muretsevad Ženja pärast kui viimane terve tee paberkotti suu juures hoiab, juhuks kui süda pahaks läheb (Žen nimelt ei talu väga bussisõite). Võib-olla peaks Tallinna busside roolid ka valele poole panema, et juhid vähe röömsamad oleksid.

Põhi eesmärk oli meil Dublinis ikkagi tööd leida. Nii me siis käisime busbist- bubisse, restoranist- restorani, hotellist- hotelli ja jagasime oma CV-sid. Mul on tunne, et kogu see majanduslangus saigi siit linnast alguse. Kuradid, nad töötavad nii ebaefektiivselt, et kahju hakkab. Restoranis, kus on kokku 10 lauda, oli korraga tööl 3 ettekandjat. Pole siis ime, et IGAL pool, kuhu me sisse astusime, toimus sama dialoog: „Hello, we are looking for a job, do you need anybody?” ja vastus: „No, we are not hiring at the moment but if you want you can leave your CV.

Mõnes kohas jäime veidikeseks lobisema ka… igal pool sama jutt- majanduslangus, inimesed ei käi, isegi töötame vähem tunde kui peaks jne, jne. Küsisin ühes restoranis, mis prognoos on, millal võiksime uuesti küsima tulla? Tüüp muigas irooniliselt- „siis kui majanduslangus möödas on…” Ahvid!

Nii me siis käisimegi, ukselt- uksele, astusime sisse igale poole, kus vähegi normaalsem näis olevat ja pidasime sama dialoogi. 10 päevaga jagasime 30 CVd. Kodus täitsime netis vähemalt 10 ankeeti erinevatele ametikohtadele. Ja üle ei jäänudki muud kui istuda… oodata…

Kahju, et ma omal ajal kokaks ei õppinud, need on siin küll üsna minev kaup, aga meid…, kaht kõige toredamat, töökamat ja ilusamat neidu, ei näi kuhugi vaja olevat.