The one with Mc Donald’s

George viis meid oma kolmesajase bemmiga (sellisega nagu Mannil on :) ) ühte Dublini äärelinna, et vaadata, kuidas sealsel tööturul lugu on. Oma üllatuseks leidsime olnud aegade esimese tööbüroo. Muidugi läksime kaema, kas seal leidub abivalmeid hingi, kes head nõu annaks. Laua taga istus kapi suurune daam, kes piidles meid üle oma merevaigu karva okulaaride nagu neegreid ja teatas, et kui meil PPS numbrit ei ole, siis ta meid aidata ei saa… WELCOME TO IRELAND…

Järgmise paugu saime MC Donald’sis. Läksime Ženkale burksi ostma ja mõtlesime lihtsalt uudishimust pärida, kas nemad sooviksid meid tööle võtta. Olime seni naljatanud, et kui me MITTE kuhugi mujale ei saa, siis Mäkki ikka saame.

Desperate times call for desperate measures. Kui kõige tähtsama särgiga tädil vähe rohkem aega näis olevat, tegime asja ära- "kas teil abi pole vaja?" Ja NÄTAKI, nagu alla poole vööd lõi vastus- "EI! Me isegi vaatame, kuidas vähema tööjõuga hakkama saada."

Ja siis oli selge…. Siia linna me enam kauaks ei jää….