Alleppey on jöeäärne linnake emakese India edelaosas. See on järjekordne kireva eluga asula, rohkelt inimesi, lehmi ja rikshasid, aga pöhiline atraktsioon, mis rändajaid siia sigrimigrisse toob, on unistavalt mööda vett liuglevad majalaevad. Need on midagi jahi ja paadi ja maja vahepealset, neil on mootor, rool, magamistuba, kapten, peakokk ja wc.
Ühe sellise oleme Tähnasega endale täna ööseks laenanud. Lonely Planet ütleb, et see on ilmselt köige kallim asi, mida seljakoti reisija Indias teeb, aga kindlalt iga ruupiat väärt.
Võtsime punutud korvtoolidesse istet, kapten töi kandikuga kaks lemonsoodat ja kadus rooli taha. Algas teekond mööda tumerohelist vett otse horisondi poole. Natuke valge inimese tunne tuli jälle. Istud nagu koloniaalaja proua enda ujuvas elutoas, libistad külma jooki, vaatad kuidas kohalikud paljajalu mööda kalda äärt sagivad ja kirjutad oma väikeste valgete kätega päevikusse unististavalt möned read.
Siin on jälle kogu elu vee äärde kogunenud. Kirjudes sarides naised pesevad pesu, mehed ujuvad ja lapsed püüavad ajaviiteks kala. Kahjuks on liigne majapaatide liiklus ja kaldaäärne elutegevus jöevett agaralt reostanud. Nii mönedki väiksemad kanalid on veerohtu täis kasvanud ja kalda ääred vahutavad kilest, pudelitest ja muust pahnast. See vaatepilt on kurb, aga veel kurvem on, et iga tühi pakend vöi suitsukoni lendab jälle üle käe vette. Mulle ei mahu pähe, kuhu nad arvavad, et see sodi kaob? Selline suhtumine on pika aegne tegemata töö ja sellise suhtumise muutmine vötab veel rohkem aega. Kohtasime üht saksa vanaprouat, kes oli käinud Indias 1990 algul ja tema sõnul olevat olukord siis veel hullem olnud. Ma ei oska seda ettekujutada.
Tähnas hakkas kodustele postkaarte kirjutama ja mina sättisin end laevanina lamatsile mönusalt köhuli. Jögi muutus edenedes üha laimaks tuues silmapiiril lamavaid saari ja laide lähemale. Maa ja vesi ja puud on erineva varjuga rohelised ning moodustavad ühtlaselt sinise taevaga sujuva kontrasti. See söit vöiks olla unelm kui iga mööduva majapaadi mootori mürin sind reaalsusesse tagasi ei pöristaks.
Järgmise külakese ääres tegime peatuse, et öhtusöögiks kala ja jöevähki osta ning uuesti hoogu üles vöttes kaeti meile löunalaud. See oli imeline einestamine, otse keset vett. Magustoiduks töi kokapoiss malbe naeratusega kohvi ja örnalt suhkruseks puistatud banaani. Niiske tuul keerutas lokkides ja köht löi nurru. Täiusele krooniks jutustasime Tähnasega üksteisele värvilisemaid juhtunud lugusid. Teemasid elust, armastusest, jumalast, usust, anatoomiast ja hälvetest jagus kuni päike juba päris madalale laskus ning saabus aeg ööseks ankrusse seada.
Ma olin ette kujutanud, et söidame selle laevaga ikka kuhugi päris džunglisse, kus rippuvate liaanide vahel tee saab otsa ja kaldal haigutavad krokodillid, aga ei. Parkisime oma kodu teiste samasuguste körvale järjekordse kaldaküla serval. Mind paneb imestama, kuidas köik tuuri korraldajad teevad täpselt sama ringi, peatuvad samades kohtades ja ilmselt pakuvad sama sööki ka.
Meie magamistuba oli suht umbne ja seinale kinnitatud propeller puhus suvalises suunas. Tähnas oma elava kujutlusvöimega nägi terve öö unes kuidas keegi paadi seinast läbi saeb ja minu koti ära varastab. Ta unenäod on alati veits veidrad.
Hommikusöögi lõpuks randusime kodusadamas, tänasime meeskonda möne rahatähega ning peale löunaks olime juba jälle teel uude linna.
