Sunday, October 3, 2010

The one with Vesuvios vol 2


Ega siin lihtne ei ole olnud. Ei see ega möödunud aasta. Töö mentaliteet, vahendid, viis ja motivatsioon on teine. Olla ilus, viisakas, söbralik, töökas ja tore 7 päeva nädalas ja 6 kuud järjest, on proovikivi ka tugevamatele. Nii ongi septembri lõpuks enamus kohtades teenindus nii kehv, et kuhugi taha maha istuda. Näod lähevad üha hallimaks ja õlad vajuvad üha enam longu. Önneks ei ole enam palju jäänud.


Mäletan, kuidas mul mullu oli siia -Vesuvio restorani- ikka väga raske sisse sulada. Iga päev oli katsumus, võitmaks selle kollektiivi respekti ja omaksvõttu, tõestamaks, et ma ei ole mingi lihtne Ida-Bloki blondiin, vaid mul ka on ikka midagi kõrvade vahel ja ma ka suudan midagi sellele kohale pakkuda. Mäletan, kuidas kartsin oma ülemust, Georgiost, nagu tuld. Ta on selline kahe meetrine suure ninaga ja kurja näoga mees. Iga kord kui mõne klaasi lõhkusin, kartsin, et ta tõuseb püsti ja ütleb – „Maria, mine siit ära!“. Nüüd mõistan, et ta nautis mu hirmu ja tegi meelega oma kurja nägu. Tegelikult on ta tore mees ja hooaja lõpuks olin ma ta täielik soosik. Kui oma viimasel päeval läksin hüvasti jätma, andis ta mulle 200 euri palga lisa. Jana (minu teine ülemus, Georgoise naine) ütles, et see on selleks, et saaksin osta „some warm clothes for your FUCKING cold Estonia“, Georgios raputas pead ja ütles: See on see raha, mille eest sa järgmise aasta tagasisõidu pileti ostad!“


Teine täielik proovikivi oli juba mainitud Jana. Ta on Serbiast pärit, tuli siia 15 aastat tagasi puhkusele, jäi tööle, leidis oma Georgiose, abiellus, sai lapse ja on nüüd Vesuuvios ülemuse eest. Ikka õeldakse, et naine on mehe kael, aga Jana on Georgiose kael, pea ja parem jalg. Mitte midagi ei saa ilma temata tehtud. Sihuke käre mutt... Aga ma pean ütlema, et ta on täpselt sama palju hea kui ta on keeruline. Önneks on mul seda palju edukalt arenenud diplomaatilised oskused, et olen suutnud ta välja kannatada ja omakski võtta. Ta on olnud mulle väga paljus toeks ja kui ta oma „ainult mina ja maailm“ fantaasiast maa peale tuleb, on ta suurepärane.


Minu kolmas persona imoprta on minu põhikolleeg Manolis aka Pats. Koos selle mehega oleme Vesuvio hobujõud. Ta on 37, näeb välja nagu Antonio Banderas ja Colin Farell korraga ning on loomulikult ikka veel vallaline. Mõnikord mul on tunne, et ta on rohkem naine kui mina. Kiikab pidevalt peeglisse, kohendab oma patsi, tujutseb tihti ning kaob kohe apteeki plaastrit ja sadat medikamenti ostma kui miski teda kriimustanud on. Sellegi poolest armastan teda üle kõige. Oma inglise keele on ta tänavalt õppinud ja ei oma örnemat aimu, kuidas ladina tähti kirjutada. Tihti pean aitama tal lugeda/kirjutada sönumeid mingile uuele puhkusele tulnud tsikile, kelle ta ära on sebinud. Tema on ainuke, kellel on jumala savi kui ma jälle ühe klaasi lõhun- „eeeee- Maria- its OK, klaasi vabriku mehed röömustavad!“


No ja nii ma siis labudeeringi nende kolme karakteriga ja proovin kainet mõistust hoida. Iga päev on uus seiklus ja hästi makstud õppetund.



Monday, June 7, 2010

The one with the comeback

Seda peatükki olen kaua oma peas kedranud. Ei tea kas alustada sealt, kus lugu lõppes või hüpata julmalt käesolevatesse seiklustesse. Ma ei saa öelda, et ma Eestis oleks igavat elu elanud, aga niipea kui mind siia saarele tagasi lennutanud Boeingu rattad maad puudutasid on päevad uskumatut täis.


Olde Hansa viimane tööpäev oli laupäeval ja pühapäeva pärastlõunal võtsin juba suuna lõunasse. Mu siinne tööandja oli mu tulekust küll teadlik, aga täpsest kuupäevast või kellaajast kindlasti mitte. Minu seikluste himuline stiil jättis sellised pisiasjad täpsustamata.


Kui lennujaamas kohvrit ootasin üritasin ühte reisiagentuuri tädi ära rääkida, et paketireisi bussiga oma kodulinna Hersonissosesse saada, aga ta hakkas kuidagi ebamugavalt midagi keerutama ja nii meeleheitel ma ka ei olnud, et teda mingit pidi paluma hakata. See saar on mind hästi hoidnud ja omaks võtnud, siin ei karda ma midagi.


Ma ei jõudnud isegi arvama hakata, kus pool bussijaam võiks olla kui üks eelmise aasta tuttav mulle otsa koperdas. Ega ta mu nime ei mäletanud, aga ta oli autoga ja just Hersonissose poole teel ning rohkem kui hea meelega nõus mind ära viskama.


„Tere tulemast koju“ sönas sohver kui Hersonissose sisse sõitis,„Did you miss it??“

Tundsin kuidas need tuttavad tuled ja öhu soojus tõid tagasi selle rahu mu hinge, mis kõik need külmad kuud mu kodumaal mult ära olid viinud, ning vaid muigasin juhile vastuseks...


Minu Jana ja Georgious (Vesuuvio omanukud) istusid oma välikohvikus. Peatusime sinna ette ja lasime pika signaali. „Vaata, kelle ma teile tõin!!!“ hüüdis mind ära visanud tuttav (olgu siinkohal mainitud, et ta on Georgiouse suur söber). Ma hüppasin Janale kaela ja unustasin niigi vaeva näinud juhi oma kohvrit maha tõstma. Mul oli tunne nagu ma ei oleks ära olnudki.