The one with Tatiana

Mu uus nuustik oli suurepärane. Pani mind jälle inimesena tundma. Isegi kui pesemiseks oli vaid leige vesi ja dušširuumi seinal loivas igasuguseid elukaid.

Suureks heameeleks leidsin Rauli hiljem uuesti restoranist. Ta ikkagi oli päris. Söime koos öhtust. Mu köht oli ikka veel hell ja ma ei julgenud eriti midagi sinna juurde pista. Tellisin röstitud saia küüslaugu vöiga. Raul töi autost kaks avokaadot. Klaas punast veini ja ma vannun- see oli köige ilusam söögikord mu elus.

Hommikul vöttis Raul mind jälle linna kaasa, aga öues oli vähemalt 45 kraadi ja me läksime tema juurde varju. Suitsetasime, vaatasime mingit veidrat Jaapani animafilmi ja mul oli jälle aeg minna. Mul oli vaja leida see müstiline naine Tatiana ja tema pungalo keset metsa, millest Marcos rääkinud oli.

Jöudsin Tulumi hommikul kell 6. Siit edasi teadsin vaid, et mul on vaja jöuda 31 kilomeetripostini Cobá suunas. Istusin 4 tundi bussijaamas. Seal oli tasuta WiFi. Aga Google Map kilomeetriposte ei näita :D Kirjutasin öele, kus olen ja kuhu poole minema hakkan ning soovitasin umbes sealt kandist mind otsima hakata kui ma 3 päeva jooksul ühendust ei vöta.

Olen vist korra juba öelnud- kui sa ei tea kuhu sa minema pead, ei saa sa ära eksida. Sedapuhku see teadmine mind väga ei rahustanud. Suure seljakotiga, 40 kraadises kuumuses, keset tühja välja, kuhu järjekordne buss mind maha jättis, oli korraks üsnagi öövastav. Aga mul ei jäänud muud üle kui see Tatiana üles leida.

31 kilomeetriposti juurest läks töepoolest kitsuke kruusatee metsa. Kaotada ei olnud mul ju midagi, läksin vaatama. Saja meetri pärast leidsin majakese ja siis veel ühe. Üks neiu riisus tänavat. Ja usu vöi ei, see oligi Tatiana kodu. Ta ei olnud hetkel kodus, aga riisuv neiu näis minusugustega harjunud olevat, pakkus istuda ja oodata.

Hoovi vuras must VolksWageni pörnikas, roolis noor, pikkade lokkis juustega naine- palju kuuldud Tatiana. Temast kiirgas nii palju röömu, energiat ja headust, et köik kohad said seda täis. Istusime hetkeks ja juba oli tal uus plaan minna Playa del Carmenisse peole. Ma ei suutnud uskuda, aga tema pörnikasse mahtus viis inimest ja koer.

Tatiana on 34. Oma varase nooruse töötas ta Cancunis (see on pöhiline turisti linn, umbes nagu Miami) animaatorina. Pöhimötteliselt maksti talle rämeda peo panemise eest. Hiljem hakkas tegelema kinnisvaraga, ostis endale paar korterit ja 10 hektarit maad, tüdines töötamisest, rentis korterid välja, ehitas oma maalapile palmi lehtedest katusega pungalo ja jäigi sinna paikseks. Nüüd on ta eesmärk luua selline kommuun, kuhu köik head inimesed saavad tulla ja koos olla. Et midagi teha oleks, kasvatab ta idusid. Idud on köige ideaalsem kütus, mida sa saad oma kehale anda.

Ja nii see elu seal ongi- möned tunnid aias tööd ja siis igaüks ise vaatab, mis teha tahab. Enamus ajast läks ikka ölle joomiseks ja kanepi suitsetamiseks. Siis mängiti kaarte vöi trumme, räägiti niisama juttu ja tehti koos süüa. Love, piece and happiness! Töeline hipi paradiis.

Mul kulus ikka päris kaua, enne kui ma seal rahu sain. Igal öhtul kui päike looja läks ja ööelukad mu katuses sahistama hakkasid, mötlesin, et homme hakkan edasi minema. Aga iga päev juhtus jälle midagi pönevat, tuli uusi inimesi, istutasime uusi taimi ning nii selle koha kui Tatiana olemus ja energia on lihtsalt sedavörd paeluvad, et löpuks tundus hea möte möneks ajaks paigale jääda.

The one with the shamaan

Esimest korda elus saatsin restoranis toidu kööki tagasi, sest see oli riknenud. Ma kujutan ette kui raske on 45 kraadises džunglis toit värske hoida. Kuumas kliimas peab eurooplane üle üldse eriliselt ette vaatama, mis ja kust suhu pistab. Eelmises linnas olin juba midagi ebatervet söönud ja kogu tee bussis hoidsin hinge kinni, et pöhja alt ära ei lööks.

Önneks oli mul hea seltskond. Üksi teel olles olen üsnagi agressiivseks kasvanud ja astun julgelt ligi igale ühele, kes mind huvitab. Istusin eelmisest öhtust tuttava näoga ettekandja lauda, Marcos oli ta nimi. Ta nägi välja nagu tal on nii mönigi lugu varuks. Selgus, et ta on pool oma elu USAs eland, Vietnamis kopteri piloot olnud, Mexicos shamaanide juures öppinud, möned ravimid välja töödanud, kusagilt oma maadelt maagilist savi leidnud, mis köiki maailma haiguseid parandab ja see on ainult jäämäe tipu osa tema lugudest. Nüüd elab ta El Pachanis, viib läbi erinevaid rituaale ja tseremooniaid, teeb massaaže ja ravib haigeid.

Vahepeal ühines meiega veel üks tüüp, inglane, David. Ta ei olnud shamaan. Ta oli mootorratta turist. Rentis oma Londoni korteri välja, pakkis asjad ja asus oma kaherattalisel söbral maailmale ringi peale tegema. Kokku on ta selleks arvestanud 5 aastat, praegu on käsil kolmas. Ma ei julgend mainidagi, et mulle on kolm kuudki juba liiga palju.

Ja siis ilmus veel üks tüüp, Raul. Selline pikk, pika musta patsiga ja pealuudest kaelakeega. No tema oli küll shamaan, nagu filmis. Päris elus töötab ta Palenques giidina. Hirmutavalt tark mees. Vaesest kodust pärit, pidi kooli pooleli jätma ja perele raha teenima. Pages üle piiri Ameerikasse, tegi juhutöid, siis otsustas, et kuhugi jöudmiseks peab ikkagi öppima. Sealt edasi hakkaski end ise harima, elas shamaanide juures, öppis anatoomiat, ajalugu, astronoomiat jne. Elas päris head elu kuni ühel hetkel tüdines maailmast ja kolis metsa tagasi. Kui raha vaja on, siis teeb suurtele gruppidele Mayade varemetes tuure ja aegajalt viib läbi tseremooniaid ja teeb niisama showd.

Istusime seal köik koos, rääkisime elust, arutasime, kuhu ma edasi peaks minema, mida kindlasti nägema. Marcos rääkis mulle ühest naisest, kellel on Tulumis, metsa sees mingi pungalo ja seal on nagu mingi kommuun, kus inimesed tsillivad, kasvatavad idusid ja naudivad elu. Tundus pönev. Aga Raul ja David arvasid, et ma ei peaks üldse kuhugi kiirustama vaid veel El Pachanis chillima.

Plaani mul ju polnud, nüüd olid vähemalt inimesed kellega aega veeta. Olin oma nuustiku teel olles kaotanud ja seal džungli kuumuses hakkas nahka kooruma ja üldse jube ebamugav oli. Raul oli just linnapoole minemas ja oli nõus mind poodi viima. Võibolla ma usaldan inimesi liialt ja ma ei peaks igasse autosse istuma, aga ta tundus ohutu ja lubas, et ei kaota mind kuhugi džunglisse ära. Ja mulle meeldib kohalikega koos, nii näeb ja kogeb palju rohkem.

Tagasiteel läksime tema juurest läbi, ta rullis sigari suuruse jointi. Kartsin, et ta suitsetab seda homseni, aga ta väitis, et tömbab 2 sellist, enne kui tööle läheb. Harjumise asi. Aitasin teda sellega...

Ma kujutan ette, mis tunne seda juttu lugeda on- Mary, sa oled hull, lähed mingi lambi tüübiga, lambi kohta, suitsetad lambi jointi. Arvasin ise ka nii. Ma ei tea kust see tuleb, aga ma usaldan oma instinkte. Raul ütleb, et see on naiselik intuitsioon :D

Mulle meeldib, kuidas kanep möjub. Arvan ikka veel, et see vöiks legaalne olla. Selle joove on kordades ohutum ja nauditavam kui alkohol. See paneb maailma seisma, laseb nautida hetke ja ise ennast.

Istusime kahekesi Rauli majakese terrassil. Seal oli nii rahulik ja vaikne. Ta rääkis mulle lugusid mayadest, tähtedest, maailmast, tulevikust ja köigest muust, mis pähe tuli. Mulle meeldis teda kuulata. Ta tundus ebareaalne. Siis ta pakkus, et vöib mulle massaazi teha. Loomulikult olin juba oma peas igasugused tsenaariumid läbi mänginud ja välja möelnud vöimalikud pögenemisteed, aga mu köhutunne lubas, et see köik on ohutu. Ja mul on hea meel, et ma seda vöimalust käest ei lasknud. Ta ragistas köiki konte mu kehas ja venitas vist igat lihast. See oli fantastiline tunne.

Siis söidutas ta mind hostelisse tagasi, tänas hea seltskonna eest, puistas veel möned tarkuse terad ja jättis nägemiseni. Siia maani mötlen vahel, et ta ei olnud päris...

The one with the dzungle

Söitsin 6 tundi bussiga mägisest Kesk-Mexicost uue seatud eesmärgi poole idas. Köik, mis aknast paistis oli hingematvalt ilus. Midagi sellist näeb National Geographicu kanalist. Lugematu hulk rohelisi toone, puud, mis kasvatavad kookost, banaani, mangot ja jumal teab mida. Kord viis tee läbi tiheda padriku, kord ülesmäge, lastes kogu ilu otsekui platvormilt imetleda, kord mööda kitsast kurvilist teed läbi kirjude külade, kus aeg näis seisvat.

Toonitatud klaasid ja öhukonditsioneer ei lase aimatagi milline leitsak ja niiskus väljas valitseb. Saabusin loojangul. Bussist väljudes löin ennast vastu kuuma öhku ära, isegi tuuleiil pöletas. Mul ei olnud aimugi kuhu ja kas edasi.

Igal ühel on asjadest omad arusamad ja nii ei saagi asjade üle otsustada, enne kui oma silmaga ära näed. Vötsin takso ja lasin end söidutada kohta, millest kuulnud olin. Väljas oli pime, löhnas nagu hein. Olen oma reisil pidevas teadmatuses. Ma ei ehita mingeid ootusi, ma saabun ja hindan kohapeal, aga see koht vöttis mind jalust. Keset pimedat dzunglit, ihuüksi oma pagasi, möiraahvide ja miljoni ööelajaga, kelle territooriumile olin tunginud. Hetkeks kartsin isegi oma seljakotti.

Olin El Pachanis. See on omamoodi pungalote külake, kus 15 aastat tagasi peatusid enamasti geoloogid ja muud teadlased, kes ümbritsevas džunglis Palenque Mayade varemeid uurimas käisid. Täna on see omamoodi rändurhipide koht, kus odava raha eest saab peatuda, süüa, pidutseda ja/vöi valikuliselt psühhodeelseid aineid tarbida.

Toetasin oma koti voodile ja ei olnud kindel kas olen vaimselt ja füüsiliselt nii tugev, et öö selles onnis veeta. Kuulsin kuidas pambuset katuses putukad sahistasid, laes rippus ventilaator ja lambipirn. Askeetlik...

Öhuniiskus oli vähemalt 100%, külm dušš andis julgust juurde. Läksin inimesi otsima. Üle jöe viis valgustatud sild ja edasi kitsas jalgrada, mille löpus paistis ödus taverna. Liitusin mingi seltskonnaga, kelle hele nahk ja blond juus viitas Euroopa päritolule- seljakotituristid nagu minagi. Rääkisime tühjast tähjast, omasugustega on see lihtne. Jäin täpselt niikauaks, et oma esimesest dzungli hirmust vestlusega üle saada ja naasin oma seljakoti juurde. Töstsin seinal konutava ritsika oma toast välja, raputasin linad puhtaks ja lasin unel end kaasa viia.

Hommikul oli köik ilus. Päike hoiab elukad eemale. Peale tassi kohvi olin valmis köigeks, mis päeval on anda. Palenques asuvad imelised Mayade varemed. Teadjad räägivad, et turistile on nähtav vaid väike osa sellest, mida dzungel tegelikult peidab. Paljugi kunagisest impeeriumist ja selle aaretest on alles avastamata. Tänaseni teadmata põhjusel hülgasid Mayad selle linna ja kadusid jäljetult. Fanaatikud usuvad, et nad leidsid tee teise dimensiooni. Kusagil dzungli sügavustest olevat leitud kolm hiiglasuurt ringi, usutakse, et need ongi nn "väravad", mida nad minekuks kasutasid. Ja väidetavalt ei ennusta nende kalender 2012 aastaks mitte maailmalöppu vaid nende väravate "taasavanemist". Elame, näeme!

Aga igatahes, need varemed, kuhu raha eest lastakse, on müstilised. Ei pea eriline teadur olema, möistmaks, et köige selle ehitamiseks 2000 aastat tagasi PIDID need inimesed mingid erilised olema.

Sündmuskohalt naastes olin jälle plaanita. Reaalsus on raske. Nii palju on teha ja näha ja käia, millestki ei taha ilma jääda, samas KÖIKE ei jöua kunagi. Valikute tegemine on paljuski önnemäng. Valisin köht täis süüa ja siis mötlema hakata.

U and me and devil makes three

The one on the road

Mulle sobib see seljakoti ränduri elu. Mul on minu kott ja mina ise, ma lähen kuhu tahan ja millal tahan. Olen avastanud, et just minema hakkamise tunne ja ärevus eelseisva ees on see, mis mind toidab, see mida mul koguaeg vaja on. Teel olles juhtub nii palju ja see löbustab mind. Mulle füüsiliselt meeldib söita ühest kohast teise, eriti bussiga, see aeg on ainult minu oma.

Kell 6 hommikul ärkasin jälle uues linnas- San Cristobal. See on hispaania stiilis väike linn keset Mexicot. Olen siin 4 tundi ringi jalutanud ja pole kohanud ainsat valget inimest. Siin on fantastiline.

Täna on ülestöusmispüha viimane päev, siin lausa kihab inimestest. Neil köigil näib oma asi ajada. Tahaks siin, sellel pingil öhtuni istuda ja kogu ümbritsevat melu endasse imeda.

Kohalikud on lühikesed, tömmud ja imeliste süsimustade juustega. Nad pesevad könniteid seebiveega ja pressivad tänaval suurtest päikese kollastest apelsinidest värsket mahla. Lapsed on igal pool. Nad mängivad pori ja puuokstega vöi üritavad oma poolhambutu naeratusega sulle värvilisi kulinaid müüa.

Oma Mehhikos oldud aja jooksul olen maitsnud vilju, mille nime ega päritolu ma ei tea, jalutanud kohtades, kus valge inimene ei ole just igapäevane külaline ja näinud asju, mis Euroopas köne allagi ei tule. Mis iganes edasi juhtuma hakkab, mina olen valmis.

The one with new stops

Bussiliiklus Mexicos on suurepärane. Veidi kallima pileti eest saad söita esimese klassi bussis, kus on köik mugavused ja täisvöimsusel öhukonditsioneer ning ärgates oledki jälle uues linnas.

Hämmastav kui palju erinev on iga uus koht eelmisest. Olin nüüd jõudnud kesk Mexicosse, väiksesse linna Oxaca. Siin on nii puhas ja värske. Inimesed on nii ilusad ja suure linna ebamugavusest pole siin enam juttugi. Pargid on täis peresid, köigil on aega, iga nurga peal müüakse midagi head, öhus on vürtse ja rahu. Siia vöiks pikemaks jääda.

Esimene peatus olid jällegi asteekide varemed. Sedapuhku inglise keelsete legendidega. See on hämmastav kui vähe nendest kultuuridest tegelikult teatakse. Leidude pöhjal, vöib paika panna nende toitumisharjumused, töö ja elustiili, leidub kirjeid nende jumalustest ja tseremooniatest, aga kuidas nad need püramiidid ehitasid, kas ohverdati pallimängu vöitnud vöi kaotanud meeskond vöi kuidas kurat nad Pii väärtuse välja arvutasid, saame vaid oletada.



Päike kõrvetas jälle lagipähe. Mu tervis oli tublisti paranenud ja sain köigest viimast vötta. Tagasiteel pöikasime läbi kohaliku turu. See koht oli ebamaine. Ma ei usu, et kusagil maailmas on niiiiii palju manti korraga ühes kohas. Poolt pakutavast polnud ma elu sees näinud: kimpudeks köidetud ürdid ja maitsetaimed, kottide kaupa vürtse, igas kujus ja toonis juurikaid ning marju, virnade viisi puuvilju ja olluseid, mille söögikölblikuses ma kindel ei tahtnud olla. Müüjad olid lahked, kutsusid maitsma ja tahtsid kangesti kaupa teha. Ma söin esimest korda mangot. Otse letilt ja näppudega, see maitses nagu taevas. Ostsime pätsi saia ja pehmeks küpsenud avokaado. Istusime mingi räpase laua taha, tädi müüs meile ölut ja pakkus avokaado saia peale soola ja pipart, ei kuskilt ilmus šombreeroga mariachi ning mängis meile pilliloo. Mexico on fantastiline!

The one with Mexico City

Ma tulin Miami Beachilt- shokolaadi pruun, miniseelikus ja körgete kingadega... Mu 16 kilone seljakott ja Mexico City 18 kraadi oli terav kontrast mu riietusele ja sellele kust tulnud olin.

See linn on räpane ja raske. Need inimesed on kuidagi kinnised, neil tundub olevat ebamugav ja nad on igalpool. Nad ei meeldi mulle ja see tunne näis olevat vastastikune. Ilmselt kirjutas mu umbkeelsus ja blond juus *"GRINGO" mulle nätaki otsaette.

3 tunnine lennukisöit öhukonditsiooneeris ja magamata öö ei olnud mu tervislikku seisundit just parandanud. Tegin tiiru südalinnas. Mu saabumine oli sattunud ülestöusmispühade peale ja see rahvamass tahtis mind lämmatada. Pögenesin keskväljaku katedraali. See oli imeline ehitis. Mulle meeldivad kirikud. Ma ei kuulu ühtegi usulahku ja vöin kogu Piibli töe kergelt kahtluse alla seada, aga iga pühakoda on minujaoks eriline paik. Nende ehitiste suurus, seinte kindlus ja detailide rohkus tekitab minus teatavat aukartust nende inimeste ees, kes köigesse sellesse päriselt usuvad. Nende usk, on minu jaoks püha.

Jäin suure ristilöödud Jeesuse kuju ette istuma, keegi mängis orelit. Need möned minutid olid müstilised. Kölab nagu klišee, aga mul on tunne, et seal, keset Mexico Cityt, selle kulla ja nikerdustega kaunistatud kuju ees, sölmisin ma Jumalaga rahu...

Tagasi hostelis leidsin mingid tsikid, tegime ühed tequilad, aga mu keha tundus palavikus ja kurk valutas, olin sunnitud kotile ära kobima. Järgmisel hommikul läksime koos ajalooga tutvuma, tuleb välja, et kogu Kesk-Ameerika on seda rohkelt täis ;)

Teotihuacan oli omal ajal Mexico köige suurem linn. Selle tänaseni säilinud püramiidid pärinevad esimesest sajandist ja kuigi ülejäänud linnast on alles vaid fragmendid, laseb see, mis alles on päris hästi ettekujutada, asteekide kunagist vöimsust ja rikkust. Ei 40 kraadine kuumus ega kurguvalu ei takistanud mind piilumast iga nurga taha ega ronimast iga püramiidi tippu. See oli päris muljetavaldav kogemus. Kahjuks olid köik märgid ja legendid hispaania keelsed ja meie ainus giid oli Lonely Planeti 2000 aasta eksemplar. Aga seltskond oli tore ja me ei hoolinud, et iga katkise kivi juures uut loengut ei peetud.

Plaanisin öhtul uude linna söita, aga mu keha arvas, et tahab veel veidi puhata. Oligi parem, sain uutelt tuttavatelt rohkem asju pärida. Üks neiudest oli Austraaliasth pärit, elas Californias ja oli just tulnud 2 kuuliselt seljakotireisilt Kesk-Ameerikas. Panime koos kirja köik olulised kohad, kus ma lihtsalt PEAN ära käima ja jöime veel ühed tequilad- Arriva! Uuel hommikul käisime Mehhiko Antropoloogia muuseumis, see on Ameerika suurim ja sinna on kokku kogutud köik tähtsamad ning väärtuslikumad leiud varemetest üle Kesk-Ameerika.

Öhtul jöime austraallasega viimased tequilad ja mul oli aeg jälle edasi minna. Seekord juba kindla sihi ja üle keskmise teadmistega.

*GRINGO - on söna, mida mehiklased kasutavad ameeriklaste kohta. See tuleb eelmise sajandi revolutsiooni ajast, kui ameeriklased tulid siia rahu rikkuma. Nende mundri värv oli roheline ja mehiklased hüüdsid neile -"Green go! Green go!"

The one with the Irish

Ühel õhtul, kui rannast jooksmast tulin, oli mu hosteli toas järjekordne uustulnuk. Ta oli Iirimaalt pärit ja saabus just ringreisilt Kesk-Ameerikast. Rääkisime möned viisakused, nagu ikka uute toakaaslastega kombeks on: "kust sa tuled, kuhu lähed, kaua oled teel, kus on hea ja kus on odav jne". Terve selle aja soris ta oma kotis ja avastas siis, et oli oma krediitkaardi unustanud padjapüüri sisse viimases hostelis, Nikaraaguas...

Ma nii ei tahtnud tema nahas olla. Ta oli Miamisse tulnud üheks ööks ja pidi järgmine hommik söitma San Franciscosse, ta taskus oli 3 dollarit. Ma olen kuulnud, kuidas omal ajal tuldi "vanast maailmast" Ameerikasse veel vähemaga ja hakati "köikide vöimaluste maal" miljoneid teenima, aga mul oli tunne, et see ei ole üks neist lugudest.

No ega siit edasi just palju vöimalusi ei olnud. Ta kirjutas oma öele, et too vana krediitkaardi sulgeks ning tagavara krediitkaardile raha kannaks. Nüüd jäi ainult oodata, et Euroopas päev algaks.

Teadmatuses oma önnetust olukorrast, oli neiu viimase sularaha lennujaama Tax Frees odavale rummile kulutanud ja jumal tänatud, sest selline seis kisendas paari terava järele. Mul oli voodi all pakk kröpsu ja nii ta läks- öö Miami Beachil ja pudel rummi.

Käisime mingil peol, kus letil tantsis Michael Jackson, söime pizzat, arutasime maailma asju ja otsustasime, et ma pean minema Nicaraaguasse. Ta jutustas, et seal on üks küla, kus üks noor ameeriklane peab hostelit. Selle koha leidmiseks peab teadma, kus ja mis see on ja kui su nägu neile ei meeldi, siis nad sind sinna ei vöta. Ta lasi sellel köigel kölada nii, nagu seal olekski paradiis.

Vöite ise ette kujutada hommikut peale liitrit rummi. Kulminatsiooniks olin öösel pudeli coolat oma kotis ümber valanud ja mu mobiiltelefon oli veel rohkem katki kui ma ise. Ka iirlasel oli paremaid hommikuid olnud. Öde oli pangaga asjad korda saanud, aga raha pidi laekuma uue nädala alguses. Peale ahastust ja mönda pisarat, tundus mulle, et tema vajab mu SOS olukorraks hoitud raha rohkem kui mina ja andsin talle 50 dollarit. Rohkem ta ei olnud nöus vötma ja sellegi lubas ülekandega tagastada.

Koos iirlasega lahkus Miamist ka hea ilm. Jalutasin kesklinna, pettusin selles hingepöhjani, naasin hostelisse just enne vihmasadu ja jäin magama. Ma ei saanudki aru kas see oli pohmakas vöi päikesepiste vöi öhk konditsioneerist, igatahes tundsin ennast erakordselt halvasti. Järgmisel hommikul (endiselt sita enesetundega) ostsin ühe otsa pileti Mehhikosse ja läksin tagasi voodisse. Uueks seikluseks oli vaja välja puhata.