Aga see oli seda väärt. Sain läbi sõita kogu idaranniku ja nautida restorani vagunis kohvi rüübates kogu teele jäävat ilu. 27 tunni jooksul muutus linn aguliks, agul könnumaaks, könnumaa külaks ja siis metsaks ja siis uueks linnaks. Uinudes oli aknataga talvest räsitud parasvöötme hallus, ärgates paistis körvetav päike, metsad lokkasid kõikvõimalikes rohelistes toonides ja uhkeldasid liikidega, mida ma enne näinudki ei olnud.
No ja siis jäi rong seisma. Viimane peatus- Miami, Florida. Vinnasin matkakoti selga, sasisin näppudega soengu kohevaks ja astusin ikka veel kuuma öhtu päikse kätte.
Rongijaam oli väike kandiline majake, aeg hiline ja inimesi ei liikunud. Taksofonide juures rippus värviline reklaamleht -kuhu minna, mida teha Miamis. Kirjutasin odavaima hinnaga hosteli aadressi üles, lihtsalt, et oleks suund, mida võtta. Välisukse kohal oli kulunud kiri- Welcome to Miami. Midagi nii askeetlikku ma ei olnud oodanud.
Istusin maja ette pingile linna kaarti uurima ja läitsin sigareti. Mulle meeldib kuidas see kuumas kliimas maitseb. Pärisin paarilt pingil istuvalt isendilt, kuidas linna saab ja kuhu üldse minna, nad ei olnud kohalikud. Mustanahaline neiu mu kõrval oli Miami ülikooli vahetusöpilaseks tulnud, talle oli lubatud vastu tulla. Neiu oli nõus oma söpradelt uurima, kus mu valitud hostel asub ja kui teele jääb, ka ära viskama.
Ja siis peatus meie ees valge mikrobuss- mu uue tuttava sõbrad. Neid oli seal masinas 5, nad olid köik mustemad kui öö ja lubasid paljulubava irvitusega mind soovitud sihtkohta söidutada. Varem vöi hiljem peame me köik oma hirmudega silmitsi seisma ja jänesed shampust ei joo.
Ma ei teadnud kuhu nad mind viivad, aga see on lihtne kui sa isegi ei tea, kuhu sa minema pead. Neegripoiss lükkas CD plaadi masinasse, keeras heli põhja ja andis gaasi. Sättisin ennast mugavamalt istmele ja mötlesin, kas ma oma seljakoti jöuan kaasa haarata kui hoo pealt välja on vaja hüpata, vöi jääb see muridele saagiks.
wow! mary! ma olen nii uhke su üle.. teed edusamme ja puha :D
ReplyDeleteMeie liigi suurepärane kohanemisvöime on meile läbi evolutsiooni maksimaalse edu taganud. Mul ei jää muud üle kui koguaeg edasi kohaneda. See on tegelt päris pönev!
ReplyDelete