The one with the comeback

Seda peatükki olen kaua oma peas kedranud. Ei tea kas alustada sealt, kus lugu lõppes või hüpata julmalt käesolevatesse seiklustesse. Ma ei saa öelda, et ma Eestis oleks igavat elu elanud, aga niipea kui mind siia saarele tagasi lennutanud Boeingu rattad maad puudutasid on päevad uskumatut täis.

Olde Hansa viimane tööpäev oli laupäeval ja pühapäeva pärastlõunal võtsin juba suuna lõunasse. Mu siinne tööandja oli mu tulekust küll teadlik, aga täpsest kuupäevast või kellaajast kindlasti mitte. Minu seikluste himuline stiil jättis sellised pisiasjad täpsustamata.

Kui lennujaamas kohvrit ootasin üritasin ühte reisiagentuuri tädi ära rääkida, et paketireisi bussiga oma kodulinna Hersonissosesse saada, aga ta hakkas kuidagi ebamugavalt midagi keerutama ja nii meeleheitel ma ka ei olnud, et teda mingit pidi paluma hakata. See saar on mind hästi hoidnud ja omaks võtnud, siin ei karda ma midagi.

Ma ei jõudnud isegi arvama hakata, kus pool bussijaam võiks olla kui üks eelmise aasta tuttav mulle otsa koperdas. Ega ta mu nime ei mäletanud, aga ta oli autoga ja just Hersonissose poole teel ning rohkem kui hea meelega nõus mind ära viskama.

„Tere tulemast koju“ sönas sohver kui Hersonissose sisse sõitis,„Did you miss it??“

Tundsin kuidas need tuttavad tuled ja öhu soojus tõid tagasi selle rahu mu hinge, mis kõik need külmad kuud mu kodumaal mult ära olid viinud, ning vaid muigasin juhile vastuseks...

Minu Jana ja Georgious (Vesuuvio omanukud) istusid oma välikohvikus. Peatusime sinna ette ja lasime pika signaali. „Vaata, kelle ma teile tõin!!!“ hüüdis mind ära visanud tuttav (olgu siinkohal mainitud, et ta on Georgiouse suur söber). Ma hüppasin Janale kaela ja unustasin niigi vaeva näinud juhi oma kohvrit maha tõstma. Mul oli tunne nagu ma ei oleks ära olnudki.