The one where Žen goes home

Möödunud on 2 kuud. Oma peas olen selle aja jooksul välja mõelnud vähemalt 10 erinevat algust käesolevale sissekandele ja nüüd, kui lõpuks klaviatuuri kohal koogutan, ei meenu ükski. Võib-olla jätkan, kus pooleli jäin…

Önn ei ole ikka veel rahas. Önn on see kui tuled öösel pool kolm töölt koju, särk läbimärg, selg valutab, jalatallad tunduvad maha tallatud maast ümmargused, aga kuukiirtes mängivate lainete aeglane kohin kõditab kõrvu ja palavast päevast ikka veel soe tuul sasib soengust ära vajunud juustes... hingad örnalt soolast mereöhku ning köik muu ununeb. Jääb vaid ööpimeduses piirideta näiv Vahemeri, kuu ja kaugelt kostuv ööelu kömin. Ma armastan seda kohta!

Ma armastan seda kohta ka peale seda kui mu senise elu kõige pikem kooselu suhe läbi sai. Nimelt otsustas mu elukaaslane Ženja mind siia Vahemere müütilisemale saarele maha jätta ning kui ta peale pikki ponnistusi oma kohvri luku kinni suutis venitada, lasi ta suurel metalllinnul end Eestisse tagasi kanda.

See oli tema otsus ja kuigi mul oli üsna suur roll, miks ta selle tegemist nii kaua edasi lükkas, ei tahtnud ma olla põhjus, miks ta tugevalt vastu enese tahtmist siin edasi punnitama peaks. Mõnikord võidab see, kes esimesena alla annab. Ma tean, et see ära oldud kuus kuud õpetas talle palju ja ma tean, et ta ei kahetse selle seikluse ette võtmist ning ma soovin, et kõik, see, mida ta väärt on ja mida ta nii kaua oodanud on, leiaks tema juurde tee.

Ma olen läbi kogu elu võrdlemisi üksik hunt olnud. Kuigi tulen suurest perekonnast ja vajan enda ümber pidevalt suurt seltskonda, armastan neid hetki, kus sulgen kogu maailma eest ukse ja olen lihtsalt üksinda. Alates 17. jaanuarist olime Ženiga paar :D elasime kuus kuud külg külje kõrval. Oli kordi, kus me olime valmis üksteist ära sööma, aga samas teadsime, et kogu selle jama sees, saame VAID teineteisele loota. Me olime vööral saarel, vööraste inimestega ja meil ei olnud mitte kedagi ega mitte midagi muud. Ka kõige üksikum hunt kohaneb sellistes oludes karja loomaks…

Alles siis kui Žen mind lennujaamas hüvastijätuks kallistas, sain aru kui üksi ma tegelikult siia maha jään ja kui ma meie korterisse tagasi jõudsin - laual 2, kiirustades tühjaks joomata, kohvitassi, Ženja tühi voodi ja peegli laual eelmisel öhtul peomeeleolus võetud foto meist kahest, relvituks tegevalt naeratamas… jooksis kõik see kuus kuud mu silmade eest läbi ja ma uinusin pisarais.