The one on the shores of Ganges

Hindud usuvad, et elutee löpp Gangese vees katkestab igavese ümbersünni ringi. Tuhanded palverärandurid kogunevad jöe kaldale, et selle öndsa veega oma eluaja patte maha pesta vöi läbi viia möne lähedase kremeerimistseremoonia. 

Päikseloojang ja -töus on ghattides ääres köige rahvarohkemad. Kogunetakse, et tuua jöele ohvriande ja et seda kummardada. Ka kerjused, kärnahaiged ja muud voostrid libisevad seks ajaks meelsasti massi hulka. Ikka kukutatakse nende räpaste pihkude vahele möni münt, sest vaestele kopika poetamine puhastab patust karmat. Meie oleme otsustanud oma karmaga silmitsi seista ja hoiame kukrud nende küsijate ees kinni. Köigile niikuinii ei jaksa anda ja ühte hinge paari mündiga ei päästa.  

Järgmise hommiku plaan oli ärgata kell kuus, et minna paadiga Gangesele päikesetöusu vaatama. See on järjekordne turisti atraktsioon, mille müümisele köik hindud, kellel paat on, tormi jooksevad. "Boat, madam?" kölavad nad peaaegu kooris kui valge inimene hommikul nina välja pistab. 

Kui mina olin oma köhuhädast juba peaaegu üle, läks Tähnasel olukord hellaks ja tema jäi tuppa tukkuma. Läksime Oksanaga kahekesi leidma veekindlat alust ja öiglast hinda, et teiste, turiste täis, paatide vahel päikesetöusus sillerdavat vett künda ja esimesi kiiri linnale kerkimas näha. 

Oksana on väga osav kaupleja. Ta raputab surmtösiselt pead ja ütleb: "No, no, no, this too expensive!" ja ta saab iga kord oma hinna, nii mönigi kord POOLE väiksema. Aga kell kuus hommikul ei jaksa isegi Oksana kaubelda ja me valisime esimese paadi, mille "kapten" näis suutvat aere hoida.   

Terve jögi kihas elust nagu sipelgapesa. Seal loksus igas suuruses ja seiskorras aerupaate, hüppas kalu, ulpis lillevanikuid ja ujuvaid küünlaid, mida kohalikud ise meisterdavad ning igal vöimalusel müüa pakuvad. Minu jaoks on see lihtsalt järjekordne viis reostust tekitada. Need lillevanikud söövad lehmad kaldale jöudes ära, aga fooliumalusel pölenud küünlad kogunevad laisalt randa, segunevad muu saastaga, mis üle käe vette on pudenenud ja jäävadki sinna...

Tegime paadiga tunnise ringi, mille jooksul päike juba soojendavale körgusele jõudis, maksime umbkeelsele kaptenile mõned ruupiad rohkemgi ja naasime hosteli vaiksete seinade vahele. 

The one with walking around

Varanasisse jõudes olime teel olnud neli päeva. Kogu selle aja olime hullunud India maitsetest. Tellisime alati laua toitu täis ja ägisesime, et see köik alla saada. Teinekord söime täiesti nurgatagustes kohtades, mis oma tegumoelt ja hügieenilt jäid Baltijaamalegi alla, aga road olid imelised. Tundus, et mida räpasem, seda parem. Jöime suutäie pipraviina alla ja olime kuulikindlad. Aga juba Varanasis sain  toidumürgituse. Oma nädal aega peale seda ei suutnud ühtegi India vürtsi nuusutadagi. Söin ainult röstsaia ja küpsiseid. 

Nüüd hoidsime mönda aega putka toidust körvale. Vahelduseks oli mönus valge inimese kombel müslit ja omletti süüa. Tähnas on ainuke, kes vürtsikast toidust ja uutest maitsetest kordagi ära ei öelnud. Avastasime, et Coca Cola loputab köik alla ja puhastab igast bakterist, mürk nagu ta on. Ilmselt oleks see ka mind köhuhädast päästnud, kui ma seda suhkrumulli vett juua suudaks. 

Sitast enesetundest hoolimata keeldusin tuppa tukkuma jäämast. Jalutasime keskpäeva kuumuses läbi pühade ghattide ja jälgisime inimeste toimetusi. Kohalikud lapsed jooksid ligi, tahtsid meile igast rämpsu müüa vöi niisama kerjata. Nad on täpselt nii pealetükkivad kui sa lubad neil olla. 

Meie lemmikud on pikkade hallide habemetega oranzi riietatud guurud, kes igal pool varjulistemates kohtades päevakuuma eest redutavad. Nende mugavast poosist ja häirimatust pilgust öhkab kogu maailma rahu ja teadmisi.  

Ühe ghati treppidele on mingi mees väikese tee poekese ehitanud. See ei olnud suurem kui kanakuut ning ei mahutanud rohkem kui paar maitseaine topsi ja imeväikse pliidi, mille taga mees ise rätsepistes kuuma piima sisse ürte segas. 10 ruupia (0,2 EUR)  eest saame kahvatusse klaastopsikusse kaks chaid ja istume treppidele jooki, Gangest ja kohalikke nautima. Ei lähe kaua kui meie ümber koguneb käputäis räpaste riietega ja kriimuliste nägudega last. Nad müüvad midagi ja tahavad niisama lobiseda. Teeme nendega pilte ja targutame niisama. Päike hakkab laisalt linna taha libisema, õhtune öhk on jahedam ja toob ghattide ümber uue elu ja sagimise.

The one with all the the colors, shit and holy cows

Peale 17 tundi öises rongis jöudsime Varanasisse. See on järjekordne püha linn, mis kulgeb mööda Gangese jöe räpast kallast. Kogu elu näib käivat selle vee ääres, seal ujutakse, pestakse pesu, söidetakse paatidega, jahutatakse lehmi, koeri ja kitsi ning püütakse kala. Varanasi on maailma vanim püsiva asustusega linn, selle tänavatest ja müüridest öhkab lugusid maailmast enne meie aja- ja kultuurilugu. 

Käin Oksanast ja Tähnasest alati paar sammu tagapool. Ma tean, et ma ei jöua KÖIKE näha, aga ma proovin. Püüan iga hinna eest mitte sita sisse astuda, mitte millegi alla jääda ja tsikke mitte silmast kaotada. 

Siin liikluses on nii palju elemente- rattad, tuk-tukid, tsiklid, rikšad, lehmad, autod, kerjused ja turistid. Köik nad liiguvad mingis suunas, ilma ühegi reeglita ja rohket müra tekitades. See lärm ja sagimine näib köige vähem häirivat lehmi, kes signaali ei anna ja suunda ei muuda. Nad astuvad sulle peale kui sa eest ei liigu ja situvad kui tuju tuleb. 

Veel värvilisemad on teeääred. Seal on poed ja juuksurid, räpastel linikutel puuvilja hunnikud otse tänaval, öliste pannidega ja rasvas küpsenud pakoradega söögikohad, putkad, kus müüakse korraga miljon pisiasja, pellarussi mootoriga suhkruroo mahlapressid, kärud pähklite, jäätise ja muu jamaga, mida valge inimene ei peaks suhu panema. Seintel ja tänavapostidel ripub loendamatult eri värvi ja kujuga silte nii hindu, inglise kui hinglise keeles. Päikeses tuhmunud Miki Hiire ja Antonio Banderase pildiga reklaamplakatid kutsuvad ostma riideid, prille, käekelli ja muid kulinaid. Siin läheb köik müügiks. Isegi naeratus ja koos tehtud pilt.

The one with INDIA

Me jöudsime Dehlisse südaööks. Hämmastav kui palju inimesi ühte Boeingusse mahub, veel hämmastavam on kui palju kola nad endaga selles lennukis veavad. Ega me ise paremad pole, Tähnase kott on sama suur kui Oksana:)

Meie default reisikorraldaja Tähnas oli öömaja bookinud ja hosteli tasuta "töld" ootas meid lennujaama ukse ees. Öösel on köik kassid hallid ja nii ei tundunud New Dehli pimedas palju erinev muust kuuma kliima suurlinnast. Teel hosteli avastasime, et Tähnas oli oma Pentaxi kaamera KLMi raudse linnu pardale pingi alla jätnud. Leppisime kokku hommikul esimese asjana lennujaama tagasi söita ja kaotatud kaup tagasi saada.

Alles hommiku valgus näitas meile, kuhu me tegelikult olime maandunud. Köik nähtud pildid ja kuuldud jutud kahvatuvad selle kireva sagina ees. Söitsime korduvalt surmaga silmitsi seistes, taksoga, mille turvavöödel ei olnud kinnituskohti, läbi sönul kirjeldamatu liiklusmäsu ja olime önnelikud, et sinna linna kauemaks pidama ei jää.

Dehli lennujaam on hiiglaslik ja sinna ilma kehtiva lennupiletita siseneda ei saa. Tähnas soetas külastaja pileti, käis lost and found letis, kus tal soovitati KLMi kiri saata ja kogu lugu. Meil jäi üle vaid loota ausate inimeste headusele. 

Dehlist edasi viis tee rongiga Agrasse. Selle räpase linna südames asub iga turisti "peab ära nägema" Daj Mahal. Valgest marmorist mauseleum, mille Mughali imperaator lasi ehitada oma kolmanda naise mälestuseks kui too nende 14. last sünnitades suri. Legend räägib, et oma üüratutest rikkustest ja varast pidas valitseja seda paleed köige kallimaks, sest see oli sama valge kui pisar tema lahkunud armastatu pösel. 

Aga erilisemaks kui mistahes ehitis vöi rajatud vaatamisväärsused on hindud ise. Täpselt nii huvitavad ja elevust tekitavad kui nemad on meile oleme me neile. Nad on pisikesed, värvilised ja nobedad. Nad tahavad meiega kätt suruda, naeratavad ja lehvitavad koguaeg, küsivad meie nimesid ja kust oleme pärilt. Pole harvad juhused kui mingid tüübid oma telefonidega meid salaja filmivad. Vahepeal on tunne, nagu oleksime kohalikud kuulsused. Tihtipeale piirdub nende keeleoskus " hello, foto!!" ja "what country?" aga neile on oluline ligi tulla ja see ära öelda. 

India on imeline. 

The one with from Hollywood

Möödunud suvest vöiksin raamatu kirjutada. See on mul ka ka plaanis, aga kunagi hiljem, siis kui ma suureks saan. Uus talv algab uute seiklustega. 

"Noh, teeme selle peo siis kiiresti ära, mul on vaja kell 6 lokatsioonile söita!" ütles Reet kui ta veidi enne südaööd mu minekupeo juba hörenenud ridadega liitus. Selle peoga oli töepoolest kiire, aga pidamata ei saanud see jääda- mind ootas ees 2 kuud kodumaast kaugel, kusagil Aasias. 

Tallinn on südatalve nullkraadisel varahommikul önnetult hall. Kesklinna värvituledes majad on udu all hägused ja lumevallide sopakord joonistab olukorrast trööstitu pildi. Söidutee äärtest örnalt sulama hakanud lögane lumi kahises taksoauto rattakoopastesse ja ma tundsin, et viimane aeg on selle linnaga nägemist teha.

Ma ei saanud kaineks enne Pakistani öhuruumi sisenemist ja see oli paras aega avada uus pudel veini. Jagasime Oksanaga, Tähnas ei joo lennukis, ta joob üldse harva. Minagi olen suure suuga lubanud need kaks reisikuud kaine olla. Küll aga on meil mölemal Oksanaga pool liitrit pipraviina seljakotis, no nii profülaktika möttes. 25 grammi igal hommikul vööraste bakterite tapmiseks oli Ülikooli apteekri professionaalne soovitus. 

Ma ei olnud sendi eest maganud, tulin otse Hollywoodist ja ajasin suust sellist jura välja, et Tähnas oleks mind oma peas vist hea meelega lennujaama maha jätnud. Önneks on nii tema kui Oksana hullu panemisega harjunud ja mind ei ole tegelikult raske kaasas kanda. Mul on hea meel, et ma päris kaine ei olnud, nii ei muretsenud ma kordagi, mis maha ununes, tegemata jäi vöi kust väravast lennuk läheb, jätsin juhtimise Tähnasele ja Oksanale, neile see sobis ja nii jäigi. 

Ma ei saa öelda, et ma oleksin kordagi kartnud, et me kolmekesi koos toimima ei hakka, aga ikka mötlesin, et väljaspool Olde Hansat tunneme üksteist üsna pealiskaudselt ja oleme päris elus ikka täitsa isepäised naised, tüli ja pravuuri saab tühjastki tulla. Meie värvikad natuurid lubavad siiski loota, et need 2 kuud täiesti vööral maal, köigi koos ületatud kannatuste ja röömudega panevad meid üksteist paremini möistma ning selle reisi algusest saab alata ka uus söprus. 

The one with Heli again

Tagasi Conneticuti jöudmine röömustas ja kurvastas mind korraga. Ees ootas 3 päeva koos imeilusa Heliga, aga need 3 päeva olid ühtlasi mu seikluse viimased ja siit edasi viis tee tagasi koju.

Heli oli mind oodanud ja saabuda nii, et oled oodatud, on imeline tunne. Nende kolme kuuga oli palju juhtunud: Heli etendus möödus edukalt, ta sai kasulikke tutvusid ja rahuldas tugevasti oma esinemisvajadust. Laste kool oli löppenud ja nad nautisid oma suvevabadust. Ilm oli soe ja loodus kutsus palju valjemalt kui tookord aprillis.

Heli vedas mind poodidesse ja ma sain osta palju uusi asju, sest enamuse oma seljakoti sisust olin visanud Mexicos prügikasti. Kolm kuud käsitsipesu ja lakkamatut higistamist ei möju kangale kuigi hästi.

Ühel öhtul jöime Heliga pudeli rummi ja läksime kohalikku puppi seiklusi otsima. See oli masendavalt väike koht ja seal käis parajasti karaoke vöistlus. Kahjuks oli Heli oma hääle ära külmetanud ja me ei trüginud lavale. Istusime hoopis baaris ja sebisime karmi näoga barmani. Loomulikult oli ta abielus, aga viimase ringi jooke saime ikkagi baari kulul. Kodutee ajaks olin ma juba nii lövi, et Heli köndis minust 2 sammu eespool ja tegi, et ei tunne mind. Ma piilusin igasse postkasti ja keerlesin iga tänavaposti küljes. Pubi DJ söitis mööda ja pakkus meid koju viia. Mina olin loomulikult valmis ka tema koju minema, aga Heli ei arvanud see hea möte olevat. Hommikul olin talle loomulikult tänulik.

The one in Minnesota

St Paul AirPort, Minnesota. Kesk Ameerika on siit füüsiliselt ja vaimselt nii kaugel, et mälestused sellest seiklusest tunduvad unenäod. Aga inimesed on päris ja hüvastijätud on päris ja igatsus on päris.


Need kolm kuud on möödunud naeruväärse kiirusega ja ma olen oma rännaku lõpusirgel. Siit edasi on jäänud 4 päeva Conneticutis koos Heliga, siis NY-Warssaw ja Tallinn. Ma ei kujuta ette kuidas kohanemine selle heitliku ja kauge pöhjamaaga kujuneb. Kalendri suvi ehk leevendab protsessi, aga esimene jahe tuul, pärastlõunane vihm vöi tühi hing paneb mind pisarateni tagasi minna igatsema. Ma ei saa öelda, et ma ei taha koju tulla, tahan, väga tahan! Aga kui kauaks- selles on küsimus.


Niisama ei tule Minneapolisse kindlasti mitte keegi. Mina olen lihtsalt önnelik hing ja inimesed mu teel on olnud imelised. Suvalises hostelis Mexicos tutvusin kolme kodanikuga Minesotast- Dawn, Joel ja Anirban. Saime hästi läbi, seiklesime 2 päeva koos ja seks ajaks kui tee meid jälle lahku viis, olime saanud nii lähedaseks, et otsustasin nende küllakutset päris tösiselt vötta.


Sadas kui ma maandusin. Ma ei salli kui nii läheb. Aga taaskohtumise rööm, tuttavate külalislahkus ja Mexicost kaasa toodud kookose rumm tegid südame soojaks. Nad olid lubanud minu eest head hoolt kanda ja reaalsus kujunes veelgi paremaks kui öeldud sönad. Käisime Missisipi ääres jalutamas, kanuuga söitmas, karussellitamas, poodlemas, gay paraadil, jöime veel rummi, söime steiki, BBQd ja jäätisetorti. Köike seda saatis imeline seltskond ja palju naeru. Pärast 2 kuud džunglis olin selle ära teeninud.


Mulle meeldib Ameerikas külas käia, aga seal elamine tapaks mu söjaka loomu. Nad on seal liiga... mis see öige söna oleks? ... -ameeriklased?! Mulle meeldib kui mind ümbritsevad mötlevad inimesed ja seal neid palju ei ole.

Dawni silmad olid märjad kui me hüvasti jätsime. Önneks on ta piisavalt hull hing ja ma ei imesta kui ta oma seljakotiga üks päev mu ukse taga on. Ma igatahes ootan seda. Poisid nii emotsionaalseks ei läinud, aga ma tean, et neil oli minuga löbus ja isegi kui nad kunagi siiapoole ookeani ei jöua, jään neile igaveseks meelde.