The one with Miami Beach

Ostsin üheotsa rongipileti NYst Miamisse. Selline ettevõtmine maksis 230 dollarit ja kulutas täpselt 27 tundi.

Aga see oli seda väärt. Sain läbi sõita kogu idaranniku ja nautida restorani vagunis kohvi rüübates kogu teele jäävat ilu. 27 tunni jooksul muutus linn aguliks, agul könnumaaks, könnumaa külaks ja siis metsaks ja siis uueks linnaks. Uinudes oli aknataga talvest räsitud parasvöötme hallus, ärgates paistis körvetav päike, metsad lokkasid kõikvõimalikes rohelistes toonides ja uhkeldasid liikidega, mida ma enne näinudki ei olnud.

No ja siis jäi rong seisma. Viimane peatus- Miami, Florida. Vinnasin matkakoti selga, sasisin näppudega soengu kohevaks ja astusin ikka veel kuuma öhtu päikse kätte.

Rongijaam oli väike kandiline majake, aeg hiline ja inimesi ei liikunud. Taksofonide juures rippus värviline reklaamleht -kuhu minna, mida teha Miamis. Kirjutasin odavaima hinnaga hosteli aadressi üles, lihtsalt, et oleks suund, mida võtta. Välisukse kohal oli kulunud kiri- Welcome to Miami. Midagi nii askeetlikku ma ei olnud oodanud.

Istusin maja ette pingile linna kaarti uurima ja läitsin sigareti. Mulle meeldib kuidas see kuumas kliimas maitseb. Pärisin paarilt pingil istuvalt isendilt, kuidas linna saab ja kuhu üldse minna, nad ei olnud kohalikud. Mustanahaline neiu mu kõrval oli Miami ülikooli vahetusöpilaseks tulnud, talle oli lubatud vastu tulla. Neiu oli nõus oma söpradelt uurima, kus mu valitud hostel asub ja kui teele jääb, ka ära viskama.

Ja siis peatus meie ees valge mikrobuss- mu uue tuttava sõbrad. Neid oli seal masinas 5, nad olid köik mustemad kui öö ja lubasid paljulubava irvitusega mind soovitud sihtkohta söidutada. Varem vöi hiljem peame me köik oma hirmudega silmitsi seisma ja jänesed shampust ei joo.

Ma ei teadnud kuhu nad mind viivad, aga see on lihtne kui sa isegi ei tea, kuhu sa minema pead. Neegripoiss lükkas CD plaadi masinasse, keeras heli põhja ja andis gaasi. Sättisin ennast mugavamalt istmele ja mötlesin, kas ma oma seljakoti jöuan kaasa haarata kui hoo pealt välja on vaja hüpata, vöi jääb see muridele saagiks.

The one with the family

Kõige rohkem olingi hädas, mida viia Heli lastele. Nad kõik olid mu tulekust teadlikud ja ma ju lihtsalt pidin tekitatud ootustele vastama.

Heli on minu vana hea söber keska ajast. Ta on suurte siniste silmadega, ööbikuhäälne tütarlaps, kelle ruumi ilmumist on võimatu mitte märgata. Nüüd juba kolm aastat elab Heli Ameerikas, NY lähedal ja aitab ühes šoti päritoluga peres lapsi kasvatada. See on täitsa tore töö kui satud heasse perre. Helil on õnneks nii läinud.

Pere isa ja ema on nii tüüpilised ameeriklased, täpselt nagu Holliwoodi filmist. Peale edutuid katseid ise lapsi saada, otsustasid nad läbi teha pika ja kuluka lapsendamise protsessi ja said oma perre mehhiko juurtega tüdruku, Lily, kes on nüüd juba kaheksane. Teise lapse saamiseks tehti viljakusravi, mille tulemuseks önnistati pere lausa kaksikutega. Sienna ja Taylor on nüüd 4 aastased ja vanus on ainuke parameeter, mis neil sarnane on.

Imeline oli vaadata kui oluline Heli sellele perele on. Ja mitte ainult lastele vaid vanematele ja vanavanematele ja üldse kogu suguvõsale. Aga nad on kõik armsad inimesed ja on Helile nagu päris perekond.

Nädalaga selles peres sain täieliku ameerika elamuse. Ühised öhtusöögid suure laua taga, söögipalve ja juturingiga, kus kõik saavad rääkida oma päeva paremast osast. Menüüs makaronid juustuga, burger vöi hot dog (ei tule üllatusena).

Ka traagikat mahtus sellesse nädalasse- laste koer suri vanadusse. See oli ühtaegu kurb ja naljakas olukord. Need lapsed lihtsalt nutsid südantlöhestavalt, nagu mehiko seebikas. Et tujusid röömustada viisime suure kaotuse üleelanud lapsukesed järgmisel päeval supermarketisse, mängukaru poodi. Aga see ei olnud mingi lihtne pood, seal sai vabalt valitud looma endale ise teha. Müüja tädi lasi tühja nuku masinast vatti täis, laps sai sinna oma käega väikese riidest südamekese sisse panna ja siis õmmeldi asi kokku. Edasi sai arvuti programmiga oma uuele lelule nime anda ja sellele vastava sünnitunnistuse printida. Ja loomulikult anti kaasa tasuta kandekott.

Ausalt öeldes jäin neid pönne isegi igatsema. Päris palju sai nalja. Neile meeldis mulle õpetada ja seletada kõiki ameerika asju, mida ma ei teadnud. Lagi oli muidugi, kui Taylor tuli värvilise paberi pakiga ja küsis kas ma ikka tean, mis need on.

Aga mu tee viis edasi. Olin küllalt Heli aega viitnud ja pere külalislahkust tarvitanud. Mind tõmbasid Miami liivarannad, helesinine ookean ja kuumalt kõrvetav päike.

The one with New York

No võid ju arvata, et oskad ette kujutada, milline on New York. Aga nüüd võta see ettekujutus ja korruta 110ga... Ei, tegelt isegi siis ei ole see tunne võrreldav siin päriselt olemisega. Ja ma ei kavatsegi ennast selle kirjeldusega vaevama hakata. Kuluks terve päev. Ütlen vaid, et kõik jutud ja lauluread on omal kohal.

Kahjuks jäi minu NY's olemise aeg üürikeseks. Ma üldse ei kujuta ette kaua peaks seal olema, et kõike näha ja teha. Önneks oli Heli minuga ja ta sai giidimisega päris edukalt toime.

Kuna meil ei olnud ühtegi öömaja valmis vaadatud, pidin kogu päeva oma varandust kaasa vedama. Olgu mainitud, et seljakotiga ei ole seal saginas just väga mugav.

Tegime paar peatust pöhilistes turistikates, trehvasime paari kuulsust ja sõime masinajäätist.
Kui mujal maailmas võib aega võtta, et leida head rahvuskööki, siis Ameerikas on see imelihtne- McDonalds! Hahaha! Korralik quaterbounder with cheese ja õhtu võib edasi minna.

Meenus, et NY's on Eesti maja ja uudishimu ajas meid sinna kohale. Vöörsil on kaasmaalne ikka midagi muud.
Jõudsime täpselt naiskoori proovi lõpuks. Maja oli siginat saginat täis. Kohviku tädi püüdis mu esimesest lausest ö tähe ja tema vahetuses olid saarlased täiega teretulnud. Jõime Vana Tallinnat ja lobisesime väliseesti vanatädidega. Lõpuks läks loomulikult lauluks ja tegime veel ühed joogid. Korralik simman.

Lasime teadjamatel enestele öömaja juhatada, kontrollisime, et lutikaid ei ole, tegime näod pähe ja läksime ööelu otsima. Kuidagi vaikne oli too öö. Ei tea, kas jäime hilja peale vöi liikusime vales kandis. Mingi popika ööklubi pileti eest küsiti 50 dollarit. Rikaste inimeste asi... Meie läksime suvalisse iiri bubisse, mille DJ nägi välja nagu Gerald Butler ja meil oli väga lõbus.

Hommikul istusime 3 tundi Starbucksis, jõime kohvi ja mõtlesime, mis ma oma eluga pihta hakkan. Plaan oli sõita päevaks Washingtoni, aga seal olid just eelarve arutamisega seoses rahutused ja kõik asutused streikisid. Nii otsustasin Heli tagasi koju Conneticuti saata ja ostsin üheotsa rongipileti Miamisse.

The one with going again

Bless me father for I have sinned, it's almost a year from my last confession.

Endalegi üllatuseks, ei ole ma siia nii pikka aega postitanud sõnagi. Kirjutamine on minu jaoks lihtsalt rohkelt aega ja süvenemist nõudev protsess. Ma tahan, et siin ei oleks kirjas ainult sõnad, ma tahan, et need sõnad räägiksid lugu. Täpselt nii, et oleks huvitav lugeda ja täpselt nii, et ma oleksin saanud kõik ära öelda.

Ma ei jätka, kus jäin pooleli, jätkan sealt kust ise tahan...

Ma ei oska öelda, kas minu püsimatus on minu vaba tahe vöi mulle sisse kodeeritud meeleseisund. Paigale jäämine tekitab rahutust ja ärritab olemist. Tahan koguaeg minna ja teel olla ja jõuda.

Veel üks suvi Kreetal oleks mõnes mõttes tähendanud paigalseisu. Ma ei saa öelda, et seal ei oleks enam midagi teha vöi, et mul oleks küllalt saanud. Maailm on lihtsalt liiga suur ja ettevõtlik eluiga liiga lühike, et kolmas aasta seda paradiisi saart oleks olnud raiskamine.

Miks Ameerika? Selle vastusega jään ikka veel hätta. Kõige raskem kaalukausi kivi on vist ikka päike. Ma ei ole eriline Aasia sõber ja valge tüdruk üksi Aafrikas oleks isegi mulle liiga palju ning selleks ajaks kui Euroopas kuumaks läheb, oleks ma kodus ärevusest ilmselt krohvi söönud. Nii tekkiski see Miami mõte- ookean, pidu, ilusad inimesed ja loomulikult peategelane- PÄIKE!

Praeguseks olen viibinud 24 tundi rongis, teel NY'st Miamisse ja töele ruumi tehes, pean tunnistama, et mõte kodu voodist ja kindlast sissetulekust on seikluste janu tuure natuke maha kruvinud.

Muidugi on põnev kui ei tea, mis edasi saab, aga päris lageda taeva all ka magada ei tahaks. Nii vana olen juba küll.

Õnneks on õues 40 kraadi ja minu peatus on Miami Beach. Niipea kui varbad ookeani olen pistnud ja joonud lonksu Kadri Aani kaasa pandud ürdilikööri, olen jälle kuulikindel.

The one with Vesuvios vol 2

Ega siin lihtne ei ole olnud. Ei see ega möödunud aasta. Töö mentaliteet, vahendid, viis ja motivatsioon on teine. Olla ilus, viisakas, söbralik, töökas ja tore 7 päeva nädalas ja 6 kuud järjest, on proovikivi ka tugevamatele. Nii ongi septembri lõpuks enamus kohtades teenindus nii kehv, et kuhugi taha maha istuda. Näod lähevad üha hallimaks ja õlad vajuvad üha enam longu. Önneks ei ole enam palju jäänud.

Mäletan, kuidas mul mullu oli siia -Vesuvio restorani- ikka väga raske sisse sulada. Iga päev oli katsumus, võitmaks selle kollektiivi respekti ja omaksvõttu, tõestamaks, et ma ei ole mingi lihtne Ida-Bloki blondiin, vaid mul ka on ikka midagi kõrvade vahel ja ma ka suudan midagi sellele kohale pakkuda. Mäletan, kuidas kartsin oma ülemust, Georgiost, nagu tuld. Ta on selline kahe meetrine suure ninaga ja kurja näoga mees. Iga kord kui mõne klaasi lõhkusin, kartsin, et ta tõuseb püsti ja ütleb – „Maria, mine siit ära!“. Nüüd mõistan, et ta nautis mu hirmu ja tegi meelega oma kurja nägu. Tegelikult on ta tore mees ja hooaja lõpuks olin ma ta täielik soosik. Kui oma viimasel päeval läksin hüvasti jätma, andis ta mulle 200 euri palga lisa. Jana (minu teine ülemus, Georgoise naine) ütles, et see on selleks, et saaksin osta „some warm clothes for your FUCKING cold Estonia“, Georgios raputas pead ja ütles: See on see raha, mille eest sa järgmise aasta tagasisõidu pileti ostad!“

Teine täielik proovikivi oli juba mainitud Jana. Ta on Serbiast pärit, tuli siia 15 aastat tagasi puhkusele, jäi tööle, leidis oma Georgiose, abiellus, sai lapse ja on nüüd Vesuuvios ülemuse eest. Ikka õeldakse, et naine on mehe kael, aga Jana on Georgiose kael, pea ja parem jalg. Mitte midagi ei saa ilma temata tehtud. Sihuke käre mutt... Aga ma pean ütlema, et ta on täpselt sama palju hea kui ta on keeruline. Önneks on mul seda palju edukalt arenenud diplomaatilised oskused, et olen suutnud ta välja kannatada ja omakski võtta. Ta on olnud mulle väga paljus toeks ja kui ta oma „ainult mina ja maailm“ fantaasiast maa peale tuleb, on ta suurepärane.

Minu kolmas persona imoprta on minu põhikolleeg Manolis aka Pats. Koos selle mehega oleme Vesuvio hobujõud. Ta on 37, näeb välja nagu Antonio Banderas ja Colin Farell korraga ning on loomulikult ikka veel vallaline. Mõnikord mul on tunne, et ta on rohkem naine kui mina. Kiikab pidevalt peeglisse, kohendab oma patsi, tujutseb tihti ning kaob kohe apteeki plaastrit ja sadat medikamenti ostma kui miski teda kriimustanud on. Sellegi poolest armastan teda üle kõige. Oma inglise keele on ta tänavalt õppinud ja ei oma örnemat aimu, kuidas ladina tähti kirjutada. Tihti pean aitama tal lugeda/kirjutada sönumeid mingile uuele puhkusele tulnud tsikile, kelle ta ära on sebinud. Tema on ainuke, kellel on jumala savi kui ma jälle ühe klaasi lõhun- „eeeee- Maria- its OK, klaasi vabriku mehed röömustavad!“

No ja nii ma siis labudeeringi nende kolme karakteriga ja proovin kainet mõistust hoida. Iga päev on uus seiklus ja hästi makstud õppetund.

The one with the comeback

Seda peatükki olen kaua oma peas kedranud. Ei tea kas alustada sealt, kus lugu lõppes või hüpata julmalt käesolevatesse seiklustesse. Ma ei saa öelda, et ma Eestis oleks igavat elu elanud, aga niipea kui mind siia saarele tagasi lennutanud Boeingu rattad maad puudutasid on päevad uskumatut täis.

Olde Hansa viimane tööpäev oli laupäeval ja pühapäeva pärastlõunal võtsin juba suuna lõunasse. Mu siinne tööandja oli mu tulekust küll teadlik, aga täpsest kuupäevast või kellaajast kindlasti mitte. Minu seikluste himuline stiil jättis sellised pisiasjad täpsustamata.

Kui lennujaamas kohvrit ootasin üritasin ühte reisiagentuuri tädi ära rääkida, et paketireisi bussiga oma kodulinna Hersonissosesse saada, aga ta hakkas kuidagi ebamugavalt midagi keerutama ja nii meeleheitel ma ka ei olnud, et teda mingit pidi paluma hakata. See saar on mind hästi hoidnud ja omaks võtnud, siin ei karda ma midagi.

Ma ei jõudnud isegi arvama hakata, kus pool bussijaam võiks olla kui üks eelmise aasta tuttav mulle otsa koperdas. Ega ta mu nime ei mäletanud, aga ta oli autoga ja just Hersonissose poole teel ning rohkem kui hea meelega nõus mind ära viskama.

„Tere tulemast koju“ sönas sohver kui Hersonissose sisse sõitis,„Did you miss it??“

Tundsin kuidas need tuttavad tuled ja öhu soojus tõid tagasi selle rahu mu hinge, mis kõik need külmad kuud mu kodumaal mult ära olid viinud, ning vaid muigasin juhile vastuseks...

Minu Jana ja Georgious (Vesuuvio omanukud) istusid oma välikohvikus. Peatusime sinna ette ja lasime pika signaali. „Vaata, kelle ma teile tõin!!!“ hüüdis mind ära visanud tuttav (olgu siinkohal mainitud, et ta on Georgiouse suur söber). Ma hüppasin Janale kaela ja unustasin niigi vaeva näinud juhi oma kohvrit maha tõstma. Mul oli tunne nagu ma ei oleks ära olnudki.

The one with Vesuvio

Kui ma oleksin turist, oleks Vesuvio mu lemmik restoran. Hee… eks ta on ka praegu minu lemmik restoran, aga seda suuresti, sest töötan seal ja mulle on nii kui nii kõik palju toredam.

Meie peamine trump on see, et asume peatänavalt veidi nurga taga ja erineme suuresti ülejäänud söögikohtadest, mis nagu seened piki rannapromenaadi pikutavad. Vesuvio on nagu taga hoov, mis on täis lilli, maitsetaimi, puid ja ilupöösaid ning üle kogu selle kupatuse laiub viinamarja väätidest katus koos päris viinamarjadega. Septembri lõpus saavad marjad küpseks, siis me hakkame neid sööma ja pakume külalistelegi (kui niigi sitt hooaeg selleks ajaks juba läbi ei ole muidugi).

Minu põhikolleeg Manolis kannab kõige elava eest selles aias tõelist isa hoolt. Kastab kõiki taimi pühaliku hoolega, räägib lilledega nagu mu ema, aga tema tõelised lemmikud on ikkagi viinamarjad. Iga tööpäeva alguses möödab ta kõigepealt pilguga palju miski kasvanud on ja kust, mida kõpitseda tuleb. Kord juhtus, et mingi liigselt mõnujooki tarbinud malaka oli ühe lillepoti üle aia ümber lükanud ja kord oli üks taim koos potiga sootuks minema taritud. Siis oli Manolis kuri nagu makaak ja sajatas üsna pika monoloogi roppusi… sealt mu keeleoskus kujunebki…

Ühel öhtul kutsus Manolis mind kavala pilguga endaga kaasa, ronis ühe laua peale ja noppis peotäie esimesi valmis saanud viinamarju. No ma olin umbes sama elevil nagu temagi, kuigi tema röömustas, et marjad nii vara valmis on ja mina, sest ma ei olnud kogu oma elu jooksul otse puuotsast viinamarju söönud. Manolis oli juhm, kui talle selle saladuse avaldasin ja arvab vist tänini, et tegin nalja.

Iga jumala päev kell viis oleme Manolisega platis, istume laua taga joome ühe mahla, kraabime kokku viimase tahtejõu ja hakkame laudu katma. Alates laudlinast kuni klaasideni ja iga jumala öhtul kell kaks kulub kogu tahtejõud sama kupatuse kokkupakkimiseks. Miski ei saa ööseks välja jääda, sest sisuliselt on kogu restoran ikkagi lageda taeva all ja joobes noorukid võivad igast laokile jäänud resto inventarist enesele lelu teha. Ma ei kujuta ette, et Manoli on kõike seda teinud järjest 10 aastat, mul on juba 3 kuuga kõigest sellest oksendamiseni.

Ent kõigest hoolimata ei saa ma üle ega ümber sellest suurest önnetundest kui tööpäev lõpeb ja ma Vesuviost koju jalutan, üle kere väsinud aga endaga jumala rahul. Kui ma selle aja üle elan, olen orderit väärt- pool aastat ilma ühegi vaba päevata rämedalt töötamist. Pärast sellist katsumust ei peagi minust enam naelu tegema, ma olen ise ülekere üks raudnael.